Nagu eelmises postituses mainisin, liikusin eelmisel laupäeval Mikaeli juurde karastavaid vedelikke manustama. Lisaks joomar Vellule tuli sinna ka miski kolmas tegelane Antti. Peale tavapäraseid viisakusavaldusi mainis tyyp, et ta on mind näinud. Ta oli eelmisel aastal Nurmsis ymmarguste kursusel käinud. Maailm on väike..

Mikaeli juures juhtus igasugu toredaid asju, millest ma kyll suures osas praeguses kirjatykis vaikin. Nii palju siiski mainin, et ilmselgelt ma pyhapäeval sealt ei lahkunud. Selle asemel hoopis sõitsin Velluga esmapa hommikul Tampere lähistele tema koju, et minna lähedalolevate karjääride servadele ground launching'ut tegema. Head tõlget ma sellele inglismannide keelsele väljendile ei leia. Põhimõtteliselt on tegemist siis tegevusega, kus ronitakse miski vahva mäekylje peale, aetakse selga langevari ning siis usina mäest alla jooksmise käigus saavutatakse nähtus, et vari hakkab kandma ja saad kenasti siis kupli all oru põhja lennata. Kindlasti ärge ajage asja segi BASE hyppamisega, mil puhul kalju või mõne muu vidina pealt alla karatakse. Seda teen ma ka kunagi, aga praegu on selleks veel pisut vara.

Plaan oli ilus. Vellu kodu lähedal on palju kruusakarjääre, kus saab leida peaaegu igast ilmakaarest puhuvale tuulele sobiva nõlva. Kahjuks sai valitud pisut vale päev, nimelt selline, mil ei puhunud sisuliselt mingisugust tuult. Selle vastu aitab selline rohi, et lihtsalt tuleb kiiremini joosta mäest alla, et saaks vajaliku kiiruse kätte, mil tiibvarjul mingisugune tõstejõud tekib. Proovisime 4 erinevat nõlva, aga veendusime kahjuks, et põlvili lumes Ben Johnsoni moodi spurtimine võib olla pisut raskendatud. Lennata meil seega ei õnnestunud, kyll aga sai kõvasti vannutud, higistatud, joostud ja mäest yles ronitud. Ainukesed rõõmustavad hetked olid need, kui vaatasid, kuidas teine tyyp vannub, higistab, jookseb ja mäest yles ronib.

Õhtul avastasime Velluga, et kummalisel kombel on meie lähedusse jälle kergelt toruja kujuga instrumente siginenud, mille sisse oli hulk kihisevat ollust sätitud. Lasime neil head maitsta ja Vellu näitas mulle oma stuudiot. Tegelane on vana lauda yhte otsa ehitanud päris tegija stuudio, kus ta oma bändiga proove teeb ja ka muudele vokaal-instrumentaal gruppidele plaate lindistab. Kui kysisin, et kas seina ääres rivis olevad 9 kitarri on kõik tema omad, tuli vastus, et ei ei, nii ull see asi ka pole, et yks neist pillidest on siiski ta sõbra oma. Peale seda yritasime veel täiesti tulutult paarile tytarlapsele yle interneti selgeks teha, et kui nad magama hakkavad sättima, et nad siis veebikaamerat kinni ei paneks.

Teisipäeval oli täiesti tuulevaikne ilm, nii et mäe peale minema ei hakanud ja kärutasin koju tagasi. Veendusin taaskord, et ei ole kõige targem idee tulla talvisesse Soome autoga, millel salongisoojendus ei tööta. Ylejäänud päev sai niisama maha jobutatud, kuni öösel kell 12 helistas Maarja, et hommikul kell 4 on äratus ja tööle minek. Kuna tubli pooled või isegi rohkemad tegelased olid lumepuuduse tõttu Eestisse sõitnud, siis pidime vähendatud koosseisus tööga hakkama saama. Korraliku lume korral tulnuks ikka väga pikk tööpäev, aga kuna lund oli vähe, saime umbes 12,5 tunniga ringid ära tehtud. Kõvaks abiks oli muidugi see, et hommikul esimese praamiga tuli Eestist tagasi ka Maarja koos mingi koguse usinate labidameestega.

Neljapa hommikul oli jälle äratus kell 4. Tegelikult kyll minu jaoks toimus ärkamine pool tundi varem, kuna millalgil öösel oli pealik J. Eestist kohale jõudnud ning asunud siin Ristoga hundijalavett mekkima. Tulemuslikult. Õnneks ka nii tulemuslikult, et kui nad mind oma kolistamisega yles ajasid, siis said nad mulle teatada, et kohv on juba valmis tehtud. Lyhikeselt 6 tunniselt päevalt tagasi jõudes ootas mind ees kerge yllatus. Või noh, yllatuseks on seda raske nimetada, kuna antud situatsiooni oli ilmselgelt oodata. Nimelt allkorruse toal, kus me J.-ga pesitseme, oli ainult 1 võti. Maarja ytles kohe, et isegi kui mina võtit tuppa ei unusta ja ust lukku ei tõmba, siis J. saab sellega varem või hiljem hakkama. Selline asi oligi juhtunud ning J. kasutas raudkangi ja labidat, et läbi ukse tuppa sooja saada. Ja koduteel olin just mõtisklenud, et täna kindlasti lähen teen võtmest koopiad. Jäin 1 päeva hiljaks.. Kahjuks pilti unustasin tegemata.

Sellise uudise peale ma ilmselgelt uurisin ka natuke lähemalt, et mis häid jooke J. Eestist kaasa tõi. Võib ääremärkusena lisada, et seetõttu ma eile ukse remonditöödega veel ei alustanud.

Täna olin ikka nii tubli, et alustasin ukse putitamist. Valmis kahjuks ei saanud, kuna vaba päev tingis väga hilise voodist eemaldumise ning yhel hetkel oli liiga pime, et edasi tööd teha.

parempoolne osa on uus, installisin ka luku, mis paraku korralikult tööle ei hakanud ja pean käima esmapa lukupoes lisavidinaid hankimas

Praegu aga lõbustan ennast sellega, et vaatan januseid majakaaslasi ja ryypan vaikselt õlut. Nendel on saunaõlled juba hoolikalt ära tarvitatud, aga mina oma synnipäeva kasti enne lauale ei pane, kui kuupäev ikka 20.01.2013 kukub. Jah, 33 eluaastat saab täis, nyyd pean vist iga päeva võtma kui viimast..