11.11.2008
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.
Sunday, November 16, 2008
Saturday, November 8, 2008
05.11.2008
Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.
06.11.2008
Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.
8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.
Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.
06.11.2008
Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.
8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.
Tuesday, November 4, 2008
head aega Cairns
Uhh. Raske on Cairnsis olla. Tegemist on totaalse kuurortlinnaga, ehk siis pidu ei panda siin ainult nädalavahetustel vaid iga päev. Ega meiegi viletsamad polnud. Iga õhtu oli kõrtsutamine ja napsutamine. Jama oli see, et kõik kõrtsud olid poolenisti nagu ööklubid, et päevasel ajal oli seal täitsa mõnus olla, aga õhtul kella kymne paiku pandi käima räige diskotymakas. Uurisin paljudelt inimestelt, kas Cairnsis mõni rokiklubi kah on, aga alati sain eitava vastuse. Masendav. A kuna kõik teised läksid iga õhtu välja, siis mina ka koju ei jäänud munema vaid yhinesin nendega. Välja visati mind ainult kahest kõrtsust.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.
Monday, November 3, 2008
muljetavaldav pohmelus ei luba muud teha, kui uploadida varem valmis kirjutatud teksti
30.10.2008
Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.
30.10.2008
Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.
Friday, October 24, 2008
17.10.2008
Krt, pean siit minema saama. Palk on kyll hetkel vägagi meeldiv, miski 1400 taala nädalas, aga see-eest tuleb teha 14 tunniseid tööpäevi. Ja 3 nädalat jutti ilma puhkepäevadeta hakkab veidike rohkem kui kergelt ajudele. Mingid mõttetud väikesed asjad ajavad teinekord nii närvi, et olen olnud paar korda valmis yhele inglasest ennasttäis tegelasele pasunasse andma. Mainisin seda Emiliole ja Christianile ja nad ytlesid, et nendega on täpselt sama lugu, et tunnevad endas vägivaldsust päev päevalt kasvamas. Et kui siin peaks veel kuu aega jutti samamoodi töötama, siis hakkaks kindlasti iga päev mingid löömingud toimuma. Naljakas. Ja mina arvasin, et mina olen mittevägivaldne inimene..
Esialgne plaan, mis sai mõni nädal tagasi tehtud, oli, et Christian lahkub järgmise kuu alguses Cairnsi, et teha sukeldumise litsents ja mina Emilioga järgnen nädal hiljem, et siis koos mööda rannikut Sidney’sse põrutada. Praegu on aga kõigil närvid nii mustad, et Christian tahtis juba täna töölt lahkuda ja meid järgmise nädala lõpus Cairnsi oodata. A mina ikke yritan kuidagimoodi siin kauem pysida, et raha koguda. Aga sellegipoolest tõime oma lahkumised nädala võrra ettepoole, kuna ei kannata rohkem olla. Juba järgmise nädala lõpus lahkumine mulle nii väga ei sobi, kuna tahan veel korra siinses klubis hypata tuleva kuu alguses ja peale seda enam mitte kunagi siia kanti tagasi tulla. Iseenesest kahju, et just nyyd, kui saan palju töötunde ja oleks võimalus kuu ajaga suht korralik papp kokku lykata, ei taha ma siin enam olla. A mis teha, oma närve päris ära tappa ka ei taha ja kellelegi suhteliselt ilma põhjuseta pasunasse sõita ka ei taha. Lisaks ei ole ka mingit soovi oma enda hambaid maast otsida, kui subjekt juhtub vastu lööma..
Heh, peab vist sõela alla minema ja peale seda veini kaanima, et elu siin enam nii must ei tunduks :D
20.10.2008
Tööl on ikke väga segased ajad praegu. Paralleelselt vana masinaga pandi tööle uus ja uhke masin. Jama on ainult see, et see uus masin sugugi töötada ei taha. Lisaks on tehases meeletult palju uusi ja täiesti kogenematuid töölisi, nii et kõik brigadirid on täiega närvis kogu aeg. Kastide ladustajate punt, kus mina olen, tõsteti kah nii, et kõik peale minu pandi uue masina peale, mind aga jäeti koos kuue uustulnukaga vana koha peale. See aga tähendab, et sisuliselt pean mina seal kogu kupatust organiseerima. Ja loomulikult samal ajal samaväärselt teistega tööd tegema. Täna oli sellest jurast nii siiber, et kui uus masin järjekordselt seisma jäi, siis palusin, et juhul, kui saadetakse osa rahvast koju nagu paaril viimasel päeval tehtud on, et siis ka mind nende hulka arvataks. Pidingi varem minema saama, kuid selgus, et melonite kastid olid otsa saanud ja kogu tehas pandi seisma. Äge.
Karavanpargis oli vähemasti meeldiv õhtu. Yks naaber on mul miski 50 aastane korea vanamees. Töö tegi täna õhtusöögi. Miski nende rahvuslik söök. Põhimõtteliselt pidi tegemist olema supiga. Tehtud oli nii, et kuskil 4-5 tundi keetis vana miskeid supikonte või miskit lihakraami moodi kraami, et saada tõhus puljong. Oli tõhus kyll, lusikas pidi peaaegu pysti seisma seal sees. Õnneks sõime väljas ja pimeduse tõttu ma ei näinud, mida seal potis keedetud oli. Söögiisu kaotamise kartuses ei kippunud eriti uurima kah. Piisas sellest, et maitse oli täiesti pandav. See puljong siis tõsteti kaussi ning laual oli potitäis riisi, mida tõsteti puljongi hulka ja lisaks veel hunnik erinevaid hakitud köögivilju, nagu sibul, paprika, tsilli ja veel mingeid tundmatuid asju. Põhimõtteliselt said endale koostada just sellise supi, nagu ise tahad. Või noh, sõltusid ikka sellest, mida laualt valida oli. Jõle hea idee tegelikult. Kujutasin just ette, et kui teinekord laual oleks ka lihakraami, mida supi sisse panna, et siis ma jätaks puljongi ja köögiviljad rahule ja võtaks kausitäie liha. Kõht on praegu ikke mõnusalt täis. Vaikselt praen kartuleid homseks lõunapausiks ja valmistun magama minema.
24.10
Ehh, paari sõnaga siis toimuvast. Täna tuleb ohjeldamatu lahkumispidu Home Hillis ja kolmapäeval põrutan Cairnsi minema. Seal teeme Christiani ja Emilioga igasugu nalja ja sõidame siis Sydneysse mööda rannikut. Nii umbes kuu aega.
Krdi mõnus on teada, et saan lõpuks siit minema.
Krt, pean siit minema saama. Palk on kyll hetkel vägagi meeldiv, miski 1400 taala nädalas, aga see-eest tuleb teha 14 tunniseid tööpäevi. Ja 3 nädalat jutti ilma puhkepäevadeta hakkab veidike rohkem kui kergelt ajudele. Mingid mõttetud väikesed asjad ajavad teinekord nii närvi, et olen olnud paar korda valmis yhele inglasest ennasttäis tegelasele pasunasse andma. Mainisin seda Emiliole ja Christianile ja nad ytlesid, et nendega on täpselt sama lugu, et tunnevad endas vägivaldsust päev päevalt kasvamas. Et kui siin peaks veel kuu aega jutti samamoodi töötama, siis hakkaks kindlasti iga päev mingid löömingud toimuma. Naljakas. Ja mina arvasin, et mina olen mittevägivaldne inimene..
Esialgne plaan, mis sai mõni nädal tagasi tehtud, oli, et Christian lahkub järgmise kuu alguses Cairnsi, et teha sukeldumise litsents ja mina Emilioga järgnen nädal hiljem, et siis koos mööda rannikut Sidney’sse põrutada. Praegu on aga kõigil närvid nii mustad, et Christian tahtis juba täna töölt lahkuda ja meid järgmise nädala lõpus Cairnsi oodata. A mina ikke yritan kuidagimoodi siin kauem pysida, et raha koguda. Aga sellegipoolest tõime oma lahkumised nädala võrra ettepoole, kuna ei kannata rohkem olla. Juba järgmise nädala lõpus lahkumine mulle nii väga ei sobi, kuna tahan veel korra siinses klubis hypata tuleva kuu alguses ja peale seda enam mitte kunagi siia kanti tagasi tulla. Iseenesest kahju, et just nyyd, kui saan palju töötunde ja oleks võimalus kuu ajaga suht korralik papp kokku lykata, ei taha ma siin enam olla. A mis teha, oma närve päris ära tappa ka ei taha ja kellelegi suhteliselt ilma põhjuseta pasunasse sõita ka ei taha. Lisaks ei ole ka mingit soovi oma enda hambaid maast otsida, kui subjekt juhtub vastu lööma..
Heh, peab vist sõela alla minema ja peale seda veini kaanima, et elu siin enam nii must ei tunduks :D
20.10.2008
Tööl on ikke väga segased ajad praegu. Paralleelselt vana masinaga pandi tööle uus ja uhke masin. Jama on ainult see, et see uus masin sugugi töötada ei taha. Lisaks on tehases meeletult palju uusi ja täiesti kogenematuid töölisi, nii et kõik brigadirid on täiega närvis kogu aeg. Kastide ladustajate punt, kus mina olen, tõsteti kah nii, et kõik peale minu pandi uue masina peale, mind aga jäeti koos kuue uustulnukaga vana koha peale. See aga tähendab, et sisuliselt pean mina seal kogu kupatust organiseerima. Ja loomulikult samal ajal samaväärselt teistega tööd tegema. Täna oli sellest jurast nii siiber, et kui uus masin järjekordselt seisma jäi, siis palusin, et juhul, kui saadetakse osa rahvast koju nagu paaril viimasel päeval tehtud on, et siis ka mind nende hulka arvataks. Pidingi varem minema saama, kuid selgus, et melonite kastid olid otsa saanud ja kogu tehas pandi seisma. Äge.
Karavanpargis oli vähemasti meeldiv õhtu. Yks naaber on mul miski 50 aastane korea vanamees. Töö tegi täna õhtusöögi. Miski nende rahvuslik söök. Põhimõtteliselt pidi tegemist olema supiga. Tehtud oli nii, et kuskil 4-5 tundi keetis vana miskeid supikonte või miskit lihakraami moodi kraami, et saada tõhus puljong. Oli tõhus kyll, lusikas pidi peaaegu pysti seisma seal sees. Õnneks sõime väljas ja pimeduse tõttu ma ei näinud, mida seal potis keedetud oli. Söögiisu kaotamise kartuses ei kippunud eriti uurima kah. Piisas sellest, et maitse oli täiesti pandav. See puljong siis tõsteti kaussi ning laual oli potitäis riisi, mida tõsteti puljongi hulka ja lisaks veel hunnik erinevaid hakitud köögivilju, nagu sibul, paprika, tsilli ja veel mingeid tundmatuid asju. Põhimõtteliselt said endale koostada just sellise supi, nagu ise tahad. Või noh, sõltusid ikka sellest, mida laualt valida oli. Jõle hea idee tegelikult. Kujutasin just ette, et kui teinekord laual oleks ka lihakraami, mida supi sisse panna, et siis ma jätaks puljongi ja köögiviljad rahule ja võtaks kausitäie liha. Kõht on praegu ikke mõnusalt täis. Vaikselt praen kartuleid homseks lõunapausiks ja valmistun magama minema.
24.10
Ehh, paari sõnaga siis toimuvast. Täna tuleb ohjeldamatu lahkumispidu Home Hillis ja kolmapäeval põrutan Cairnsi minema. Seal teeme Christiani ja Emilioga igasugu nalja ja sõidame siis Sydneysse mööda rannikut. Nii umbes kuu aega.
Krdi mõnus on teada, et saan lõpuks siit minema.
Sunday, October 12, 2008
11.10.2008
Yleeile sain jälle irvitades mõelda oma ylikooliaastate peale. Nimelt pakkisime paar tundi mangosid. Mis irvitama pani, oli see, et igale mangole pidi peale saama miski mõtetu kleepekas. Selline nagu me näeme poodides õuntel ja banaanidel. Ja loomulikult aparaadid, millega kleepsud peale väga lihtsalt saavad, olid vägagi veenvalt mittetöökorras. Tuligi siis enamus kleepsud käsitsi mangode peale kleepida. Krt, ma arvasin, et tänapäeval ainult kuskil kolmanda maailma riikides sellist tööd tehakse. A nuh, mis ma ikke viriseda sain, palk jooksis...
Eile oli natuke masendav päev. Tööpäev oli kyll lyhem kui tavaliselt, aga põhjus selleks oli vägagi niru. Nimelt yhe farmi tööliste mikrobuss suutis end korralikult yle katuse keerata. Buss oli täis seljakotireisijaid yhest hostelist, mis asub paarisaja meetri kaugusel minu viimasest hostelist. Praeguste andmete järgi said 4-5 tegelast tõsisemaid vigastusi, yks tytarlaps oli halvatud kaelast allapoole. Kas ajutiselt või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Vahet pole, igal juhul ääretult sitt variant. Lisaks veel paljudel backpackeritel siin ei ole mingit tervisekindlustust. Loodan et selles õnnetuses kannatanutel vähemasti oli see olemas. Kohalikelt kuulsin, et sellel hostelil on juba aastaid probleeme sõidukitega, et kasutavad ilgelt vanasid romusid, millel tihtipeale igasugused ylevaatuse dokustaadid puuduvad. Antud õnnetuse põhjus juttude järgi oli olnud, et bussil olid pidurid ära kadunud, aga juht oli sellest hoolimata yritanud maanteelt kõrvalteele keerata, mille peale loomulikult masin korralikult rulluma hakkas. See hostel saab endale nähtavasti suured jamad kaela nyyd.
Pani natuke mõtlema selle peale, et kui ise veel hosteli bussiga tööl käisin, siis aegajalt olid juhid ikke täiesti segased. Ysna hirm oli sõita mõnikord. Hostelis lihtsalt kysitakse, kas load on ja kõik. Kas inimesel mingit sõidukogemust ja kainet mõtlemist on, see ei huvita kedagi. Antakse aga võtmed pihku ja 11-12 inimest peale. Isegi kui mõni inimene hakkaks mõtlema ja tahaks loobuda juhi tööst, siis ta ei tee seda, kuna juht ei pea sõidu eest raha maksma, mis teeb nädalas 49 taala kokkuhoidu. Pole kyll hirmus suur summa, aga siiski täiesti arvestatav raha. Meenub, kuidas Marjus yhel õhtul peale tööd läks hosteli bossi juurde ja ytles, et kui järgmisel päeval sama juht roolis on, siis tema keeldub tööle sõitmast. Õnneks boss mõistis tema muret ja vahetas juhi välja.
Täna tulid mõned uued töölised pakkimistehasesse. Yks eesti paar kah. Karin ja Mihkel. Karinist suurt peale täiesti pandava välimuse ei tea. Mihkel aga lõpetas paar aastat tagasi EPA metsanduse ja on pärit Padiselt. Jõhker infokogus, kas pole? Plaan on neil siinkandis paar kuud raha koguda ja siis kuskile randa lebotama kolida, et aeg maha võtta ja surfimist õppida. Ilus plaan.
Ise ei plaani siin yle kuu aja olla. Suundun nähtavasti lõuna poole. Täpselt veel ei tea.
Yleeile sain jälle irvitades mõelda oma ylikooliaastate peale. Nimelt pakkisime paar tundi mangosid. Mis irvitama pani, oli see, et igale mangole pidi peale saama miski mõtetu kleepekas. Selline nagu me näeme poodides õuntel ja banaanidel. Ja loomulikult aparaadid, millega kleepsud peale väga lihtsalt saavad, olid vägagi veenvalt mittetöökorras. Tuligi siis enamus kleepsud käsitsi mangode peale kleepida. Krt, ma arvasin, et tänapäeval ainult kuskil kolmanda maailma riikides sellist tööd tehakse. A nuh, mis ma ikke viriseda sain, palk jooksis...
Eile oli natuke masendav päev. Tööpäev oli kyll lyhem kui tavaliselt, aga põhjus selleks oli vägagi niru. Nimelt yhe farmi tööliste mikrobuss suutis end korralikult yle katuse keerata. Buss oli täis seljakotireisijaid yhest hostelist, mis asub paarisaja meetri kaugusel minu viimasest hostelist. Praeguste andmete järgi said 4-5 tegelast tõsisemaid vigastusi, yks tytarlaps oli halvatud kaelast allapoole. Kas ajutiselt või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Vahet pole, igal juhul ääretult sitt variant. Lisaks veel paljudel backpackeritel siin ei ole mingit tervisekindlustust. Loodan et selles õnnetuses kannatanutel vähemasti oli see olemas. Kohalikelt kuulsin, et sellel hostelil on juba aastaid probleeme sõidukitega, et kasutavad ilgelt vanasid romusid, millel tihtipeale igasugused ylevaatuse dokustaadid puuduvad. Antud õnnetuse põhjus juttude järgi oli olnud, et bussil olid pidurid ära kadunud, aga juht oli sellest hoolimata yritanud maanteelt kõrvalteele keerata, mille peale loomulikult masin korralikult rulluma hakkas. See hostel saab endale nähtavasti suured jamad kaela nyyd.
Pani natuke mõtlema selle peale, et kui ise veel hosteli bussiga tööl käisin, siis aegajalt olid juhid ikke täiesti segased. Ysna hirm oli sõita mõnikord. Hostelis lihtsalt kysitakse, kas load on ja kõik. Kas inimesel mingit sõidukogemust ja kainet mõtlemist on, see ei huvita kedagi. Antakse aga võtmed pihku ja 11-12 inimest peale. Isegi kui mõni inimene hakkaks mõtlema ja tahaks loobuda juhi tööst, siis ta ei tee seda, kuna juht ei pea sõidu eest raha maksma, mis teeb nädalas 49 taala kokkuhoidu. Pole kyll hirmus suur summa, aga siiski täiesti arvestatav raha. Meenub, kuidas Marjus yhel õhtul peale tööd läks hosteli bossi juurde ja ytles, et kui järgmisel päeval sama juht roolis on, siis tema keeldub tööle sõitmast. Õnneks boss mõistis tema muret ja vahetas juhi välja.
Täna tulid mõned uued töölised pakkimistehasesse. Yks eesti paar kah. Karin ja Mihkel. Karinist suurt peale täiesti pandava välimuse ei tea. Mihkel aga lõpetas paar aastat tagasi EPA metsanduse ja on pärit Padiselt. Jõhker infokogus, kas pole? Plaan on neil siinkandis paar kuud raha koguda ja siis kuskile randa lebotama kolida, et aeg maha võtta ja surfimist õppida. Ilus plaan.
Ise ei plaani siin yle kuu aja olla. Suundun nähtavasti lõuna poole. Täpselt veel ei tea.
Sunday, September 28, 2008
23.09
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.
Subscribe to:
Comments (Atom)