11.11.2008
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.