muljetavaldav pohmelus ei luba muud teha, kui uploadida varem valmis kirjutatud teksti


30.10.2008

Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.