25.11.2008
Pyhapäeval kärutasime Bundabergi. Kuna sealsed karavanpargid olid pilgeni täis, siis valisime peatuspaigaks 6 km kaugusel oleva Bargara. Valik osutus väga heaks, tegemist on väga ilusa rannalinnaga. Karavanpark on kah kohe rannas ja väga muhe. Ruumi on laialt ning maksab vähe. Ainuke asi, mis tõeliselt imestama paneb, on see, et köögis on systeem selline, et kell 9 õhtul lylitatakse automaatselt kõikide seadmete toide välja. Ja see on just parasjagu meie tavapärane õhtusöögiaeg. Õnneks 200 m kaugusel on rannas tasuta grillmasin ja lauad, nii et õhtusööki teeme me seal. Halligi teinud siin ei ole. Eile yritasime kuulsat Bundabergi rummitehast kylastada, kuid kui ekskursiooni eest 25 taala kysiti, siis pöörasime otsa ymber. Ma oleksin miski õlletehase vaatamise eest vbolla nõus selle summa välja käima, kuid rummi eest mitte. Õhtupoole käisin veel natu Bargara linna peal uudistamas. Väga ilus linn.
Vahepeal oli meil tagasilööke kah. Nimelt ei saanud me teha surfamiskursust, kuna kõik kohad olid kinni. Õnneks saime oma 20 taala tagasi. Hoopis jamam on see, et kui eile yritasime reserveerida Noosasse planeeritud 3 päevast kanuumatka rahvuspargis, siis selgus, et ka seal on kuni 13 detsembrini kohad täis. Ja meie oleme selle eest juba maksnud, lihtsalt kuupäevad jätsime lahtiseks, kuna me ei teadnud täpselt, millal me sinna jõuame. Emilio ja Christian ei saa kindlasti seda teha, kuna nad lasevad Austraaliast jalga. Mina ja Scotman saame selle võibolla edasi lykata. Peame rääkima reisubyrooga, kust me kogu paketi ostsime.
Täna on plaanis sõita Rainbow Beachile. Tee peal tahaks kõik nö vaatamisväärsused ka läbi vaadata. Hommikusöögiks jäi eilsest veel hunnik peekonit ja mune yle. Kahjuks kokakoola on otsas ja ei saa tõeliselt tervislikku einet nautida.
30.11.2008
Teisipäeval Rainbow Beachile ei jõudnud. Pimedaks läks ja panime laagri yles 30 km enne sihtmärki. Kolmapäevaks oli meil broneeritud mere peal kajakkidega ringi uhada ja delfiine vaadata. Kajakkidega oli päris lahe sõita, kuigi kahjuks olid need mõeldud turistidele, ehk siis liiga turvalised. Kummuli käia oli ikke parasjagu raske ja pärast sisse saamine oli väga lihtne. Ootasin pisut rohkem ekstreemi. Lisaks sellele ei näinud me yhtegi delfiini. Ainult yks hiiglama kolakas kilpkonn näitas korraks oma pead. A tore oli ikke.
Peale merel käimist vedelesime hosteli ees, kus meil olid toad broneeritud neljapäeva õhtuks. Libistasime mõnusalt veini ja selle käigus kohtasime päris mitut tuttavat, kellega olime varem kokku sattunud. Austraalia tundub vahel ikke väga väike maa. Õhtul kolistasime samasse kohta tagasi, kus olime eelmise öö veetnud.
Neljapäeval peksime end suht varakult yles, et kiiresti hostelisse minna. Nimelt ei olnud me juba 5 päeva dussi alla pääsenud. Õnneks olime hoolega ookeanis ujunud, nii et liiga jõhkraid aroome me ei eritanud. Kell kaks päeval oli kogunemine neile, kes Fraser Islandile dziipidega rallima tahtsid minna. Fraser Island on maailma suurim liivasaar. Yks suurimaid turistiatraktsioone Austraalias. Liigelda on seal võimalik ainult tõhusate dziipidega. Tavamasinate jaoks mingeid teid seal ei ole. Mingi hunnik hosteleid on sinna kah ehitatud, aga suurem osa kylastajatest telgivad rannas. See plaan oli ka meil.
Õhtul toimus hosteli kõrtsus tavapärane ohjeldamatu alkoholi hävitamine. Mingil hetkel viskas mul vähe yle ja ronisin tuppa, et läpparist mingit filmi vaadata. Mõne minuti pärast aga kargasid Christian ja Emilio sisse ja ytlesid, et lähevad öist surfamist tegema. Mitte kyll päris surfilaudadega, vaid bodyboardidega, ehk siis lauad, mille peal kõhuli vedeled. Lauad näppasime hosteli laenutusest, mille uks juhtus avatud olema. Ja ookeani me läksime. Selline tegevus öösel pimedas, alkoholi mõju all on vägagi ohtlik, kuid me sellest ei hoolinud. Vees murdlainetesse jõudes, lajatas kohe esimene suurem laine surfilaua mulle sihukese litriga vastu vahtimist, et tunne oli, et viskab pildi taskusse. Õnneks seda ei juhtunud. Toibusin vähe ja otsisin rannast yles oma laua, mille laine kaasa oli haaranud. Möllasime lainetes oma pool tundi, siis sai siiber ja kolisime hostelisse tagasi.Oli tore.
Pakett, mille olime ostnud sisaldas ööbimist hostelist, seejärel 3 päeva jeebuga saare peal rallimist ning siis jälle hostelis yks öö. Masinaks oli Toyota Land Cruiser, kus oli 11 istekohta. Katusele ladusime kämpimise varustuse, söögi ja hirmsama koguse alkoholi. Meie grupis oli lisaks meile neljale veel 3 saksa tydrukut, 2 inglise tydrukut ja 2 saksa poissi. Kõik olid väga lahedad tegelased. Põdejaid grupis ei olnud. Praami peale saime umbes kell 12. Mingit sadamat seal ei olnud, praam sõitis lihtsalt randa ja lasi rambi alla. Läbi madala vee sai siis peale sõita. 10 minutit sõitu ning olimegi saarel. Siis läks ägedaks. Avasime loomulikult kohe veinid, tuju tõusis märgatavalt. Esimesena olin mina roolis. Päris äge oli ikke rannaluidetel kihutada. Aga veel ägedam oli sõita metsateedel. Ääretult auklikud, kurvilised, kitsad ja raskesti läbitavad. Õnneks auto oli ikke väga hea. Paar korda jäime korra kinni, aga aeglustiga sai igaltpoolt kerge vaevaga välja.
Loodus on Fraser Islandil ikke ääretult kaunis. Eriti lahedad on järved. Ei viitsi suurt loodust kirjeldada, panen parem mõningad pildid yles. Saarel olime kaks ööd. Enamus rahvast magas telkides, paar inimest autos, aga mina magasin lihtsalt liival. Yks tegelane mingist teisest autost yritas mind kyll igati kuskile telki ajada, aga saatsin ta lõpuks otseteed heasse kohta. Selle peale ta loobus. Tema paanika põhjuseks olid dingod, keda seal saarel on päris hulgim. Ymber laagri tiirutas neid kah mõningaid ja osad tegelased olid täiesti hirmunud ja veendunud, et kui õues magad, siis sind ka ära syyakse. Esimesel öösel oli natu kehva, kuna vihma hakkas sadama. Samas ma olin nii laisk, et ei viitsinud end vihma tõttu liigutada. Aga kui magamiskott liiga märjaks hakkas saama, siis lõpuks kolisin miskise presendi alla, mis meile kaasa oli antud. Christian, kes kah liival magas, ronis auto alla. Teisel ööl probleeme ei olnud.
Mis kõige rohkem meelde jäi saarest, oli see, et kogu aeg oli igalpool liiv. See oli su juustes, su riietes, suus, söögis, veinis. Igal pool. A pikapeale harjus ära sellega. Muus osas oli kõik super. Seltskond hea, loodus kaunis, autoga rallimine oli lõbus jne. Võiksin sellest tripist pikalt pajatada, aga pole tuju praegu kirjutada. Tahan hoopis miskit syya. Proovin mingil hetkel hunniku pilte yles laadida, see peaks kõige paremini olukorda kirjeldama.
Sunday, November 30, 2008
Saturday, November 22, 2008
Peldikuelanik
19.11.2008
Peale Home Hilli kihutasime Whitsunday linna, et minna 3 päevasele reisule jahiga. Päris ilus väike linn. Enamvähem 100 protsendiliselt turismile suunatud. Kõikjal ainult poed, pubid ja hotellid. Meie loomulikult otsustasime öömaja raha jälle kokku hoida ja kusagil suvalises kohas magada.
Õhtu hakul asusimegi laagriplatsi otsima. Eriti kohti selleks ei paistnud olema, kuna maastik oli ymberringi mägine ja iga vähegi tasane koht oli täis ehitatud. Lõpuks leidsime miskise pargi moodi asja. Kuna kohaliku seaduse järgi võib vales kohas telkimise eest 1500 taala trahvi teha, siis rullisime lihtsalt oma magamiskotid murule lahti. Tegelesime veel tunni või paar oma igaõhtuse kohustusliku eeskavaga ja siis kolisime tuttu. Saime magada umbes tunni, kui järsku keegi meid yles ajas. Miskise vägeva lambiga pimestati meid ja kästi jalga lasta, vastasel juhul kutsuvad politsei. Mis seal ikke, pakkisime end jälle kokku ja otsisime uue koha.
Uus koht oli mingi parkimisplats, parkisime masina ära ja viskasime end suvaliselt platsi kõrvel olevale haljasalale kylili. Seekord saime jälle umbes tunni magada, kui järsku hakkas tööle muru kastmise systeem. Asjade kokkupanek ja autosse kolimine käis vägagi kiirelt. Seekord läks uue koha otsimine aeglasemalt. Leidsime miski muruplatsi umbes 15 km linnast väljas ning uinusime sellel kiirelt. Mis meid aga sugugi ei yllatanud, oli see, et hommikul poole kuue paiku meid jälle maast lahti peksti ja minema aeti. Masendav, yhe öö jooksul 3 korda! Seekord sõitsime lihtsalt linna tagasi ja teised magasid autos ning mina auto kõrval asfaldil.
Yleeile suurt midagi korda ei saatnud, kuna me kõik olime maru unised. Regasime end jahireisile ning võtsime selleks ööks telkimisplatsi yhte karavanparki. 10 taala nägu ja lisaks tauta õhtusöök. Pole paha. Õhtul käisime veel Scotmaniga kõrtsus, kus Scotman sundis mind jooma kahtast jooki. Kokku oli segatud õlu ja siider ning lisatud natuke siirupit. Kylmalt pohmelli peale kannataks täitsa juua, aga õhtul kõrtsus polnud just kõige sobivam.
Eile siis algas kauaoodatud reis jahil. Väljasõit oli hommikul kell 9. Võtsime kaasa turvalise koguse odavat veini ning päikesekreemi. Jahiks on Southen Cross’i nimeline alus, mis ehitati võidusõidupurjekaks. Ma ei mäleta mis klassis. Nyyd on jaht lihtsalt liiga vana võistlemiseks. Jahi meeskond koosnes võistluste ajal 14 liikmest. Praegu on meid pardal 2 meeskonnaliiget ja 14 reisijat, mis tähendab, et ka meie, reisijad peame käpa kylge panema. Tegemist ongi rohkem nagu seiklusreisiga, mitte luksusreisiga, kuna jahti eriti ymber ehitatud ei ole ning tingimused on suht kasinad. A täiesti piisavad.
Tuult eile eriti ei olnud ning enamuse ajast sõitsime mootori abil. Vahel kyll vedasime yhe purje yles, aga see oli lihtsalt aitamiseks, propellerit seisma ei pandud. Peale paari tundi seilamist ankurdasime jahi yhte kaunisse lahte ning asusime snorgeldama. Mina eriti palju sellest ei lootnud, mõtlesin, et mis see ikke nii erilist on mask peas ringi ujuda, aga õnneks eksisin. Selga pidime panema spetsiaalsed ylikonnad, nagu surfajad. See ylikond hoidis päris hästi pinnal, mitte kyll nagu päästevest, aga hulpimise tegi palju lihtsamaks. Mask pähe ja toru suhu ning koralle vahtima. Vaatepilt oli ikke sigailus. Ei uskunud, et kõike nii selgelt näeb vee all. Värvid olid meeletult ilusad lisaks ujusid igalpool ringi kuldkalad, keda tavaliselt akvaariumites olen näinud. Kalu oli ikke hulgim ja nad olid vägagi värvilised. Lisaks sellele nad ei pidanud snorgeldajaid vaenlaseks ja ei põgenenud kuhugile ära. Yliäge! Ainuke jama asi oli see, et mu mask lasi vett läbi ja iga minuti-paari tagant pidin maskist vett välja valama. Olin ka liiga laisk, et jahile tagasi ujuda ja teine mask võtta. A kogemus oli vinge.
Peale snorgeldamist viidi meid yhele eriti kaunile rannale. Pandi meid yhes otsas maha ja korjati teises otsas peale. Kauneim rand, mida ma näinud olen. Liiv ei olnud nagu liiv vaid nagu mingi valge pulber. Lisaks ilusad luited. Jalutuskäik kestis umbes tunni ning siis vedelesime lihtsalt rannal kah veel tunnikese.
Mingi hetk sõime õhtust ja siis asusid kõik yksmeelselt erinevaid jooke manustama. Kuna päev oli kyllaltki tegevusrikas, siis inimesed olid ysna väsinud ning pikalt pidu ei pandud, koliti suht kärmelt tuttu.
Täna ärkasin umbes kella seitsme paiku ankru sissevademise kolina peale. Sõin paar võileiba ja kuulasin arvuti taga istudes, kuda teised vaeva nägid ja purjed yles vedasid. Natuke pakkus lõbu ka yhe tytarlapse vaatamine, kes hakkab merehaigeks jääma. Ei uskunud, et yks inime võib näost nii valgeks muutuda.
20.11.2008
Eile oli vägev. Kohe hommikul purjetasime yhte kaunisse lahesoppi snorgeldama. See koht oli palju ilusam, kui yleeilne. Korallid olid kohe eriti värvilised ja mitmekesised ning lisaks sellele veel väga palju erinevaid kalu. Paar tykki olid nii pirakad, et ajasid vaat et hirmu peale.
Peale snorgeldamist purjetasime järgmisse kohta. Tegemist oli vaateplatvormiga yhel mäel, millelt avanes vaade rannale, kus me olime eelmisel päeval jalutanud. Lisaks oli rada sinna yles vägagi lahe. Lebotasime ka sama saare yhel rannal paar tundi.
Õhtusesse ankrupaika jõudsime kyllaltki vara. Teel siia sain tunnikese jahti juhtida. Mis ta nyyd nii väga juhtimine oli, pidin lihtsalt kurssi hoidma. Yllatama pani see, et see nii lihtne polnudki. Iga väikese tuule muutuse peale muutis jaht suunda ja seda oli siis vaja kompenseerida. Täitsa mõnus oli seda meelelahutuseks teha.
Ankrupaiga asukoht mulle meeldis. Nimelt oli see mõnisada meetrit eemal yhe saare peal olevast puhkekeskusest. Puhkekeskuses oli baar, kuhu me kõik yksmeelselt suundusime. Pidime seal tõhusat tööd tegema, kuna baarist jooke jahi peale kaasa ei myydud ja oma varud olime me eelmisel õhtul suuremas osas ammendanud. Magama kolisin ma eile õhtul laevatekile. Õhku oli ikke palju rohkem kui all kajutis. Nägin hirmsat unenägu, et olin tagasi Eestis. Olin tagasi ja täiesti ilma rahata ning pidin miskit viletsat tööd tegema, millega oleksin uue Austraalia pileti raha suutnud umbes 6 kuuga kokku ajada. Avades ehmatusega silmad, oli vägagi meeldiv aduda, et olin endiselt siin.
22.11.2008
Viimane päev jahil oli tore. Hommikul läksime kohe snorgeldama. Kahjuks selles kohas korallid eriti ilusad seal polnud, aga see-eest oli sitaks palju kalu. Väga meeldiv oli. Peale snorgeldamist ronisime yhele saarele, kus miski mäe otsas olid kaks väga head vaateplatvormi. Kõik oli ilus, aga kahjuks oli meeletult palav ilm, paljudes kohtades oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis otse lagipähe. Minul polnud hullu, aga osad tytarlapsed, kes yle 500 meetriseid matku polnud kunagi teinud, olid suht surnud. Vaade, mis avanes, aga oli nii hea, et keegi ei kahetsenud.
Tagasi laeval, asusime sadama poole teele. Vahepeal tegime veel yhe peatuse, et ujuda. Peale seda saime viimased paar tundi purjetades vihma tunda. Mulle see meeldis, seisin jahi ninas ja nautisin ylalt ja alt tulevat vett. Jahilt maha astudes ei olnud meil mingit pikka hyvastijättu ega meeskonna tänamist, vaid tormasime jooksuga peldikute poole. Keegi meist ei tahtnud jahi peldikut kasutada, seetõttu olime kõik suht kõrge sisemise rõhuga.
Arlie Beach’ile ei tahtnud me enam jääda vaid otsustasime sõita oma järgmise atraktsiooni poole linnas nimega Town of 1770. Kuna kell oli suht hilja ja sõita oli 600 km, siis pidime tee peal öömaja leidma. Lõpuks leidsime miski kohakese, kus oli lubatud laagerdada yks öö. Lisaks olid seal peldikud, grillmasin ja mõned katusealused lauad-pingid. Panime aga telgid yles ja tahtsime alustada õhtusöögi grillimist, kui järsku tabas meid torm. Telgid kippusid minema lendama ja kõva vihmasadu tuli kah. Läbi tormi päästsime oma telgid kuidagi. Tassisime oma märja varustuse peldikusse. Sealsamas peldikus sõime ka kylma õhtusöögi. Lisaks otsustasin mina ka peldikus ööbida. Õnneks oli peldikul miski eeskoja taoline vidin ja ei pidanud päris pottide vahel magama. Christian ja Scotman ööbisid autos ja kui torm veidi vaibus, siis Emilio pani ikke oma telgi uuesti yles. Keset ööd kuulsin jälle tormi tõusvat. Tegin hetkega kindlaks, et mind see ei ohusta. Korra mõtlesin vaadata, kuda Emiliol läheb, aga selleks oleksin pidanud oma pead keerama, mis tol hetkel tundus täiesti ylearuse liigutusena. Hommikul kuulsin, et sadas ainult vihma kõvasti, aga tuul liialt tugev ei olnud.
Eile hommikul kuivatasime päikese käes oma varustuse ja asusime uuesti teele. Alguses plaanisime Rockhamptonis peatuda ja ymbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda, aga sisutyhjade vaidluste tulemusena otsustasime sõita otse Town of 1770 linna ja seal miskis karavanpargis laagri pysti lyya. Mõeldud-tehtud. Sõita oli iseenesest suht sitt, kuna uato konditsioneer ei tööta ja aknad avades tekkis tunne, et soojaõhupuhur on akna taga. Maandusime kenas karavanpargis, mis maksab kogu pundi peale 50 taala öö, saame telkida ja elektrit kasutada. Loomulikult ka peldikud, dussid ja miski köögitaoline asutus.Lisaks ulatub siia ka wireless internet, mida hetkel kasutangi.
Täna hommikul ärkasin vihmasabina peale, mis mulle ysna veenvalt meenutas, et ma ei pannud telgile veekindlat katet peale. Kuidagi läbi une viskasin selle oma kohale ja magasin edasi. Mingi aja pärast siiski vedasin end telgist välja ja läksin retseptsiooni oma kämpimiskoha eest maksma. Õhtul me seda ei teinud, kuna asi oli suletud. Ylejäänud hommik möödus jobutamise ja molutamise tähe all, oleme selles suhteliselt tugevad. Keegi halligi teha ei viitsinud, mina sorteerisin väheke oma pilte. Proovin need homme yles laadida. Lõuna paiku otsustasime lõpuks tegelda asjadega, miks me siia tulime. Reserveeritud oli meil siin surfamiskursus ja 3 tunnine sõit chopperitega. Tahtsime teha täna surfamise ja homme tsiklisõidu, aga kahjuks oleksime pidanud surfama hakkama juba hommikul kell 10, seega olime lootusetult hiljaks jäänud, kyll aga saime teha täna tsiklisõitmise.
Tsikliteks olid 50 kuubikulise mootoriga pisikesed minichopperid. Päris naljakad olid. Neil tegelastel, kellel olid A kat juhiload, võisid valida ka 500 cc masinad, aga koha omanik soovitas siiski väikese võtta, kuna siis pidi nalja rohkem saama. Otsustasin kah pisikese masina kasuks. Valisin ilusa roosa ratta. Suurus oli selline, et kui tagaistmel istusin, siis oli enamvähem normaalne sõiduasend. Esipidurist nii palju, et link oli, aga reaalselt see ei pidurdanud halligi. Pundis oli meid umbes 15 inimest. Sõitsime grupis, päris äge oli. Masinad võtsid yles kiirust kuni 80 km tunnis. Natuke mõtlesin selle peale, et grupis enamus inimesi polnud elus tsikliga sõitnud ja kogu turvavarustus oli miski närune kiiver. Õnneks miskit ei juhtunud. Kolm tundi tiirutasime ymbruskonnas ringi. Nägin esimest korda ka känguru. Siiamaani olin ainult vallabisid näinud. Sõidu lõpus pidime vaatama päikeseloojangut, kuid kahjuks oli ilm pilvine ja sellest rõõmust jäime ilma. Lõbus sõit oli.
Praegu tulime kööki tervislikku õhtusööki valmistama, mis koosneb praetud peekonist, munast, sibulast ja saiast. Peaks oma igapäevase kolesteroolivajaduse rahuldatud saama kyll. Poes toidukraami ostes tekkis emiliol idee, et võiks osta miskit salatit või taolist, aga laitsime selle mõtte kiirelt maha.
Peale Home Hilli kihutasime Whitsunday linna, et minna 3 päevasele reisule jahiga. Päris ilus väike linn. Enamvähem 100 protsendiliselt turismile suunatud. Kõikjal ainult poed, pubid ja hotellid. Meie loomulikult otsustasime öömaja raha jälle kokku hoida ja kusagil suvalises kohas magada.
Õhtu hakul asusimegi laagriplatsi otsima. Eriti kohti selleks ei paistnud olema, kuna maastik oli ymberringi mägine ja iga vähegi tasane koht oli täis ehitatud. Lõpuks leidsime miskise pargi moodi asja. Kuna kohaliku seaduse järgi võib vales kohas telkimise eest 1500 taala trahvi teha, siis rullisime lihtsalt oma magamiskotid murule lahti. Tegelesime veel tunni või paar oma igaõhtuse kohustusliku eeskavaga ja siis kolisime tuttu. Saime magada umbes tunni, kui järsku keegi meid yles ajas. Miskise vägeva lambiga pimestati meid ja kästi jalga lasta, vastasel juhul kutsuvad politsei. Mis seal ikke, pakkisime end jälle kokku ja otsisime uue koha.
Uus koht oli mingi parkimisplats, parkisime masina ära ja viskasime end suvaliselt platsi kõrvel olevale haljasalale kylili. Seekord saime jälle umbes tunni magada, kui järsku hakkas tööle muru kastmise systeem. Asjade kokkupanek ja autosse kolimine käis vägagi kiirelt. Seekord läks uue koha otsimine aeglasemalt. Leidsime miski muruplatsi umbes 15 km linnast väljas ning uinusime sellel kiirelt. Mis meid aga sugugi ei yllatanud, oli see, et hommikul poole kuue paiku meid jälle maast lahti peksti ja minema aeti. Masendav, yhe öö jooksul 3 korda! Seekord sõitsime lihtsalt linna tagasi ja teised magasid autos ning mina auto kõrval asfaldil.
Yleeile suurt midagi korda ei saatnud, kuna me kõik olime maru unised. Regasime end jahireisile ning võtsime selleks ööks telkimisplatsi yhte karavanparki. 10 taala nägu ja lisaks tauta õhtusöök. Pole paha. Õhtul käisime veel Scotmaniga kõrtsus, kus Scotman sundis mind jooma kahtast jooki. Kokku oli segatud õlu ja siider ning lisatud natuke siirupit. Kylmalt pohmelli peale kannataks täitsa juua, aga õhtul kõrtsus polnud just kõige sobivam.
Eile siis algas kauaoodatud reis jahil. Väljasõit oli hommikul kell 9. Võtsime kaasa turvalise koguse odavat veini ning päikesekreemi. Jahiks on Southen Cross’i nimeline alus, mis ehitati võidusõidupurjekaks. Ma ei mäleta mis klassis. Nyyd on jaht lihtsalt liiga vana võistlemiseks. Jahi meeskond koosnes võistluste ajal 14 liikmest. Praegu on meid pardal 2 meeskonnaliiget ja 14 reisijat, mis tähendab, et ka meie, reisijad peame käpa kylge panema. Tegemist ongi rohkem nagu seiklusreisiga, mitte luksusreisiga, kuna jahti eriti ymber ehitatud ei ole ning tingimused on suht kasinad. A täiesti piisavad.
Tuult eile eriti ei olnud ning enamuse ajast sõitsime mootori abil. Vahel kyll vedasime yhe purje yles, aga see oli lihtsalt aitamiseks, propellerit seisma ei pandud. Peale paari tundi seilamist ankurdasime jahi yhte kaunisse lahte ning asusime snorgeldama. Mina eriti palju sellest ei lootnud, mõtlesin, et mis see ikke nii erilist on mask peas ringi ujuda, aga õnneks eksisin. Selga pidime panema spetsiaalsed ylikonnad, nagu surfajad. See ylikond hoidis päris hästi pinnal, mitte kyll nagu päästevest, aga hulpimise tegi palju lihtsamaks. Mask pähe ja toru suhu ning koralle vahtima. Vaatepilt oli ikke sigailus. Ei uskunud, et kõike nii selgelt näeb vee all. Värvid olid meeletult ilusad lisaks ujusid igalpool ringi kuldkalad, keda tavaliselt akvaariumites olen näinud. Kalu oli ikke hulgim ja nad olid vägagi värvilised. Lisaks sellele nad ei pidanud snorgeldajaid vaenlaseks ja ei põgenenud kuhugile ära. Yliäge! Ainuke jama asi oli see, et mu mask lasi vett läbi ja iga minuti-paari tagant pidin maskist vett välja valama. Olin ka liiga laisk, et jahile tagasi ujuda ja teine mask võtta. A kogemus oli vinge.
Peale snorgeldamist viidi meid yhele eriti kaunile rannale. Pandi meid yhes otsas maha ja korjati teises otsas peale. Kauneim rand, mida ma näinud olen. Liiv ei olnud nagu liiv vaid nagu mingi valge pulber. Lisaks ilusad luited. Jalutuskäik kestis umbes tunni ning siis vedelesime lihtsalt rannal kah veel tunnikese.
Mingi hetk sõime õhtust ja siis asusid kõik yksmeelselt erinevaid jooke manustama. Kuna päev oli kyllaltki tegevusrikas, siis inimesed olid ysna väsinud ning pikalt pidu ei pandud, koliti suht kärmelt tuttu.
Täna ärkasin umbes kella seitsme paiku ankru sissevademise kolina peale. Sõin paar võileiba ja kuulasin arvuti taga istudes, kuda teised vaeva nägid ja purjed yles vedasid. Natuke pakkus lõbu ka yhe tytarlapse vaatamine, kes hakkab merehaigeks jääma. Ei uskunud, et yks inime võib näost nii valgeks muutuda.
20.11.2008
Eile oli vägev. Kohe hommikul purjetasime yhte kaunisse lahesoppi snorgeldama. See koht oli palju ilusam, kui yleeilne. Korallid olid kohe eriti värvilised ja mitmekesised ning lisaks sellele veel väga palju erinevaid kalu. Paar tykki olid nii pirakad, et ajasid vaat et hirmu peale.
Peale snorgeldamist purjetasime järgmisse kohta. Tegemist oli vaateplatvormiga yhel mäel, millelt avanes vaade rannale, kus me olime eelmisel päeval jalutanud. Lisaks oli rada sinna yles vägagi lahe. Lebotasime ka sama saare yhel rannal paar tundi.
Õhtusesse ankrupaika jõudsime kyllaltki vara. Teel siia sain tunnikese jahti juhtida. Mis ta nyyd nii väga juhtimine oli, pidin lihtsalt kurssi hoidma. Yllatama pani see, et see nii lihtne polnudki. Iga väikese tuule muutuse peale muutis jaht suunda ja seda oli siis vaja kompenseerida. Täitsa mõnus oli seda meelelahutuseks teha.
Ankrupaiga asukoht mulle meeldis. Nimelt oli see mõnisada meetrit eemal yhe saare peal olevast puhkekeskusest. Puhkekeskuses oli baar, kuhu me kõik yksmeelselt suundusime. Pidime seal tõhusat tööd tegema, kuna baarist jooke jahi peale kaasa ei myydud ja oma varud olime me eelmisel õhtul suuremas osas ammendanud. Magama kolisin ma eile õhtul laevatekile. Õhku oli ikke palju rohkem kui all kajutis. Nägin hirmsat unenägu, et olin tagasi Eestis. Olin tagasi ja täiesti ilma rahata ning pidin miskit viletsat tööd tegema, millega oleksin uue Austraalia pileti raha suutnud umbes 6 kuuga kokku ajada. Avades ehmatusega silmad, oli vägagi meeldiv aduda, et olin endiselt siin.
22.11.2008
Viimane päev jahil oli tore. Hommikul läksime kohe snorgeldama. Kahjuks selles kohas korallid eriti ilusad seal polnud, aga see-eest oli sitaks palju kalu. Väga meeldiv oli. Peale snorgeldamist ronisime yhele saarele, kus miski mäe otsas olid kaks väga head vaateplatvormi. Kõik oli ilus, aga kahjuks oli meeletult palav ilm, paljudes kohtades oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis otse lagipähe. Minul polnud hullu, aga osad tytarlapsed, kes yle 500 meetriseid matku polnud kunagi teinud, olid suht surnud. Vaade, mis avanes, aga oli nii hea, et keegi ei kahetsenud.
Tagasi laeval, asusime sadama poole teele. Vahepeal tegime veel yhe peatuse, et ujuda. Peale seda saime viimased paar tundi purjetades vihma tunda. Mulle see meeldis, seisin jahi ninas ja nautisin ylalt ja alt tulevat vett. Jahilt maha astudes ei olnud meil mingit pikka hyvastijättu ega meeskonna tänamist, vaid tormasime jooksuga peldikute poole. Keegi meist ei tahtnud jahi peldikut kasutada, seetõttu olime kõik suht kõrge sisemise rõhuga.
Arlie Beach’ile ei tahtnud me enam jääda vaid otsustasime sõita oma järgmise atraktsiooni poole linnas nimega Town of 1770. Kuna kell oli suht hilja ja sõita oli 600 km, siis pidime tee peal öömaja leidma. Lõpuks leidsime miski kohakese, kus oli lubatud laagerdada yks öö. Lisaks olid seal peldikud, grillmasin ja mõned katusealused lauad-pingid. Panime aga telgid yles ja tahtsime alustada õhtusöögi grillimist, kui järsku tabas meid torm. Telgid kippusid minema lendama ja kõva vihmasadu tuli kah. Läbi tormi päästsime oma telgid kuidagi. Tassisime oma märja varustuse peldikusse. Sealsamas peldikus sõime ka kylma õhtusöögi. Lisaks otsustasin mina ka peldikus ööbida. Õnneks oli peldikul miski eeskoja taoline vidin ja ei pidanud päris pottide vahel magama. Christian ja Scotman ööbisid autos ja kui torm veidi vaibus, siis Emilio pani ikke oma telgi uuesti yles. Keset ööd kuulsin jälle tormi tõusvat. Tegin hetkega kindlaks, et mind see ei ohusta. Korra mõtlesin vaadata, kuda Emiliol läheb, aga selleks oleksin pidanud oma pead keerama, mis tol hetkel tundus täiesti ylearuse liigutusena. Hommikul kuulsin, et sadas ainult vihma kõvasti, aga tuul liialt tugev ei olnud.
Eile hommikul kuivatasime päikese käes oma varustuse ja asusime uuesti teele. Alguses plaanisime Rockhamptonis peatuda ja ymbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda, aga sisutyhjade vaidluste tulemusena otsustasime sõita otse Town of 1770 linna ja seal miskis karavanpargis laagri pysti lyya. Mõeldud-tehtud. Sõita oli iseenesest suht sitt, kuna uato konditsioneer ei tööta ja aknad avades tekkis tunne, et soojaõhupuhur on akna taga. Maandusime kenas karavanpargis, mis maksab kogu pundi peale 50 taala öö, saame telkida ja elektrit kasutada. Loomulikult ka peldikud, dussid ja miski köögitaoline asutus.Lisaks ulatub siia ka wireless internet, mida hetkel kasutangi.
Täna hommikul ärkasin vihmasabina peale, mis mulle ysna veenvalt meenutas, et ma ei pannud telgile veekindlat katet peale. Kuidagi läbi une viskasin selle oma kohale ja magasin edasi. Mingi aja pärast siiski vedasin end telgist välja ja läksin retseptsiooni oma kämpimiskoha eest maksma. Õhtul me seda ei teinud, kuna asi oli suletud. Ylejäänud hommik möödus jobutamise ja molutamise tähe all, oleme selles suhteliselt tugevad. Keegi halligi teha ei viitsinud, mina sorteerisin väheke oma pilte. Proovin need homme yles laadida. Lõuna paiku otsustasime lõpuks tegelda asjadega, miks me siia tulime. Reserveeritud oli meil siin surfamiskursus ja 3 tunnine sõit chopperitega. Tahtsime teha täna surfamise ja homme tsiklisõidu, aga kahjuks oleksime pidanud surfama hakkama juba hommikul kell 10, seega olime lootusetult hiljaks jäänud, kyll aga saime teha täna tsiklisõitmise.
Tsikliteks olid 50 kuubikulise mootoriga pisikesed minichopperid. Päris naljakad olid. Neil tegelastel, kellel olid A kat juhiload, võisid valida ka 500 cc masinad, aga koha omanik soovitas siiski väikese võtta, kuna siis pidi nalja rohkem saama. Otsustasin kah pisikese masina kasuks. Valisin ilusa roosa ratta. Suurus oli selline, et kui tagaistmel istusin, siis oli enamvähem normaalne sõiduasend. Esipidurist nii palju, et link oli, aga reaalselt see ei pidurdanud halligi. Pundis oli meid umbes 15 inimest. Sõitsime grupis, päris äge oli. Masinad võtsid yles kiirust kuni 80 km tunnis. Natuke mõtlesin selle peale, et grupis enamus inimesi polnud elus tsikliga sõitnud ja kogu turvavarustus oli miski närune kiiver. Õnneks miskit ei juhtunud. Kolm tundi tiirutasime ymbruskonnas ringi. Nägin esimest korda ka känguru. Siiamaani olin ainult vallabisid näinud. Sõidu lõpus pidime vaatama päikeseloojangut, kuid kahjuks oli ilm pilvine ja sellest rõõmust jäime ilma. Lõbus sõit oli.
Praegu tulime kööki tervislikku õhtusööki valmistama, mis koosneb praetud peekonist, munast, sibulast ja saiast. Peaks oma igapäevase kolesteroolivajaduse rahuldatud saama kyll. Poes toidukraami ostes tekkis emiliol idee, et võiks osta miskit salatit või taolist, aga laitsime selle mõtte kiirelt maha.
Sunday, November 16, 2008
16.11.2008
Teisipäeval käisime vaatamas Austraalia kõige kõrgemat koske. 268 meetrit. Päris muljetavaldav. Lahe oli ka sinna sõita. Tee kulges mööda mäekylgi ja oli ääretult kitsas ja kurviline. Võimas, sõnadega on raske kirjeldada. Kose peamine vaateplatvorm oli yleval. Kuna meie soov oli ujuda kose all, siis olime suht rõõmsad, nähes, et alla viib rada. 1,4 km pikk, ja kogu aeg allamäge. Lõbustasime end veidi sellega, et lugesime infotablood. See jutustas, et rada on raske, sellele ei tohiks minna, kui sul pole korralikke jalanõusid, korralikke riideid, piisavalt vett ja piisavalt fyysilist vormi. Asusime rahuliku sydamega rajale, kandes jalvarjudena vaid plätusid ning riietena ainult lyhikesi pykse. Vett meil ka loomulikult ei olnud kaasas. Rada oli kyllaltki järsk, aga midagi hullu polnud. Sellegipoolest suutis Scotman umbes 200 m enne alla jõudmist loobuda ja otsustas yles tagasi minna. Täiesti arusaamatu. Kosk oli alt vaadates veelgi ägedam. Igalpool olid loomulikult sildid, et ei tohi yritada seal ujuda, aga me sellest ei hoolinud. Aega võttis, et yle kivide kohale jõuda, aga ujuma me läksime.
Peale kose juures käimist ei märganud me kaardil yhtegi muud atraktsiooni lähikonnas ja sõitsime otse Townsville’i. Põhja-Queenslandi suurim linn. Peamine põhjus sinna minekuks oli, kuna sealt väljuvad praamid Magnetic Islandile. Olime sel õhtul laisad ja ööbisime miskis hostelis. Kolmapäeval põrutasime siis Magnetic Islandile. Tegemist on ääretult looduskauni saarega kus inimesed armastavad puhkamas käia. Meilgi polnud muud plaani kui laupäevani seal lihtsalt randades lebotada ja täielikult lõõgastuda. See õnnestus imehästi. Scotman kalastas enamuse aja, teised lebotasid niisama ja mina kolasin mõnedel matkaradadel.
Eile, laupäeval tulime suht varakult saarelt tulema. Mina tahtsin tingimata käia merenduse muuseumis. Jätsin muu rahva autosse passima ja läksin seda asjandust kaema. Ootasin miskit vägevat ja suurt muuseumi, aga kahjuks oli tegemist kyllaltki mõttetu pisikese muuseumikesega, kus eriti midagi huvitavat ei olnud. Õnneks piletiraha kysiti ainult 6 taala.
Peale muuseumi kylastust sõitsime keset linna oleva mäe otsa. Fort Hill. See tasus sajaprotsendiliselt ära, väga head vaateplatvormid olid seal ja kogu linn oli justkui peo peal. Kes iganes Townsville’i satub, peaks tingimata seal yleval ära käima.
Miski kella nelja paiku asusime teele Byron Bay poole, kus läheme jahiga 3 päevasele reisule. Kuna tee peale jääb meie armastatud ja vihatud Home Hill, siis otsustasime siin peatuda ja endiste töökaaslastega natuke pidu panna. Peatuspaigaks on meil siin Comfort Stop. Koht, kus on tasuta dussid, peldikud ja ka köök. Naljakas oli see, et tegime parasjagu syya, kui järsku hakkasid töökaaslased siia vajuma. Kõigil joogid kaasas ja pidu läks lahti. Lõpuks oli siin mingi 20 inimest vähamalt. Me ei pidanudki ise hostelisse ronima, kust meid nagunii mingil hetkel oleks välja visatud. Maru äge. Trall kestis hommikul kella viieni.
panin natu pilte kah yle pika aja yles. pildid
Teisipäeval käisime vaatamas Austraalia kõige kõrgemat koske. 268 meetrit. Päris muljetavaldav. Lahe oli ka sinna sõita. Tee kulges mööda mäekylgi ja oli ääretult kitsas ja kurviline. Võimas, sõnadega on raske kirjeldada. Kose peamine vaateplatvorm oli yleval. Kuna meie soov oli ujuda kose all, siis olime suht rõõmsad, nähes, et alla viib rada. 1,4 km pikk, ja kogu aeg allamäge. Lõbustasime end veidi sellega, et lugesime infotablood. See jutustas, et rada on raske, sellele ei tohiks minna, kui sul pole korralikke jalanõusid, korralikke riideid, piisavalt vett ja piisavalt fyysilist vormi. Asusime rahuliku sydamega rajale, kandes jalvarjudena vaid plätusid ning riietena ainult lyhikesi pykse. Vett meil ka loomulikult ei olnud kaasas. Rada oli kyllaltki järsk, aga midagi hullu polnud. Sellegipoolest suutis Scotman umbes 200 m enne alla jõudmist loobuda ja otsustas yles tagasi minna. Täiesti arusaamatu. Kosk oli alt vaadates veelgi ägedam. Igalpool olid loomulikult sildid, et ei tohi yritada seal ujuda, aga me sellest ei hoolinud. Aega võttis, et yle kivide kohale jõuda, aga ujuma me läksime.
Peale kose juures käimist ei märganud me kaardil yhtegi muud atraktsiooni lähikonnas ja sõitsime otse Townsville’i. Põhja-Queenslandi suurim linn. Peamine põhjus sinna minekuks oli, kuna sealt väljuvad praamid Magnetic Islandile. Olime sel õhtul laisad ja ööbisime miskis hostelis. Kolmapäeval põrutasime siis Magnetic Islandile. Tegemist on ääretult looduskauni saarega kus inimesed armastavad puhkamas käia. Meilgi polnud muud plaani kui laupäevani seal lihtsalt randades lebotada ja täielikult lõõgastuda. See õnnestus imehästi. Scotman kalastas enamuse aja, teised lebotasid niisama ja mina kolasin mõnedel matkaradadel.
Eile, laupäeval tulime suht varakult saarelt tulema. Mina tahtsin tingimata käia merenduse muuseumis. Jätsin muu rahva autosse passima ja läksin seda asjandust kaema. Ootasin miskit vägevat ja suurt muuseumi, aga kahjuks oli tegemist kyllaltki mõttetu pisikese muuseumikesega, kus eriti midagi huvitavat ei olnud. Õnneks piletiraha kysiti ainult 6 taala.
Peale muuseumi kylastust sõitsime keset linna oleva mäe otsa. Fort Hill. See tasus sajaprotsendiliselt ära, väga head vaateplatvormid olid seal ja kogu linn oli justkui peo peal. Kes iganes Townsville’i satub, peaks tingimata seal yleval ära käima.
Miski kella nelja paiku asusime teele Byron Bay poole, kus läheme jahiga 3 päevasele reisule. Kuna tee peale jääb meie armastatud ja vihatud Home Hill, siis otsustasime siin peatuda ja endiste töökaaslastega natuke pidu panna. Peatuspaigaks on meil siin Comfort Stop. Koht, kus on tasuta dussid, peldikud ja ka köök. Naljakas oli see, et tegime parasjagu syya, kui järsku hakkasid töökaaslased siia vajuma. Kõigil joogid kaasas ja pidu läks lahti. Lõpuks oli siin mingi 20 inimest vähamalt. Me ei pidanudki ise hostelisse ronima, kust meid nagunii mingil hetkel oleks välja visatud. Maru äge. Trall kestis hommikul kella viieni.
panin natu pilte kah yle pika aja yles. pildid
11.11.2008
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.
Saturday, November 8, 2008
05.11.2008
Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.
06.11.2008
Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.
8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.
Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.
06.11.2008
Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.
8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.
Tuesday, November 4, 2008
head aega Cairns
Uhh. Raske on Cairnsis olla. Tegemist on totaalse kuurortlinnaga, ehk siis pidu ei panda siin ainult nädalavahetustel vaid iga päev. Ega meiegi viletsamad polnud. Iga õhtu oli kõrtsutamine ja napsutamine. Jama oli see, et kõik kõrtsud olid poolenisti nagu ööklubid, et päevasel ajal oli seal täitsa mõnus olla, aga õhtul kella kymne paiku pandi käima räige diskotymakas. Uurisin paljudelt inimestelt, kas Cairnsis mõni rokiklubi kah on, aga alati sain eitava vastuse. Masendav. A kuna kõik teised läksid iga õhtu välja, siis mina ka koju ei jäänud munema vaid yhinesin nendega. Välja visati mind ainult kahest kõrtsust.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.
Monday, November 3, 2008
muljetavaldav pohmelus ei luba muud teha, kui uploadida varem valmis kirjutatud teksti
30.10.2008
Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.
30.10.2008
Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.
Subscribe to:
Posts (Atom)