Peldikuelanik

19.11.2008
Peale Home Hilli kihutasime Whitsunday linna, et minna 3 päevasele reisule jahiga. Päris ilus väike linn. Enamvähem 100 protsendiliselt turismile suunatud. Kõikjal ainult poed, pubid ja hotellid. Meie loomulikult otsustasime öömaja raha jälle kokku hoida ja kusagil suvalises kohas magada.
Õhtu hakul asusimegi laagriplatsi otsima. Eriti kohti selleks ei paistnud olema, kuna maastik oli ymberringi mägine ja iga vähegi tasane koht oli täis ehitatud. Lõpuks leidsime miskise pargi moodi asja. Kuna kohaliku seaduse järgi võib vales kohas telkimise eest 1500 taala trahvi teha, siis rullisime lihtsalt oma magamiskotid murule lahti. Tegelesime veel tunni või paar oma igaõhtuse kohustusliku eeskavaga ja siis kolisime tuttu. Saime magada umbes tunni, kui järsku keegi meid yles ajas. Miskise vägeva lambiga pimestati meid ja kästi jalga lasta, vastasel juhul kutsuvad politsei. Mis seal ikke, pakkisime end jälle kokku ja otsisime uue koha.
Uus koht oli mingi parkimisplats, parkisime masina ära ja viskasime end suvaliselt platsi kõrvel olevale haljasalale kylili. Seekord saime jälle umbes tunni magada, kui järsku hakkas tööle muru kastmise systeem. Asjade kokkupanek ja autosse kolimine käis vägagi kiirelt. Seekord läks uue koha otsimine aeglasemalt. Leidsime miski muruplatsi umbes 15 km linnast väljas ning uinusime sellel kiirelt. Mis meid aga sugugi ei yllatanud, oli see, et hommikul poole kuue paiku meid jälle maast lahti peksti ja minema aeti. Masendav, yhe öö jooksul 3 korda! Seekord sõitsime lihtsalt linna tagasi ja teised magasid autos ning mina auto kõrval asfaldil.
Yleeile suurt midagi korda ei saatnud, kuna me kõik olime maru unised. Regasime end jahireisile ning võtsime selleks ööks telkimisplatsi yhte karavanparki. 10 taala nägu ja lisaks tauta õhtusöök. Pole paha. Õhtul käisime veel Scotmaniga kõrtsus, kus Scotman sundis mind jooma kahtast jooki. Kokku oli segatud õlu ja siider ning lisatud natuke siirupit. Kylmalt pohmelli peale kannataks täitsa juua, aga õhtul kõrtsus polnud just kõige sobivam.
Eile siis algas kauaoodatud reis jahil. Väljasõit oli hommikul kell 9. Võtsime kaasa turvalise koguse odavat veini ning päikesekreemi. Jahiks on Southen Cross’i nimeline alus, mis ehitati võidusõidupurjekaks. Ma ei mäleta mis klassis. Nyyd on jaht lihtsalt liiga vana võistlemiseks. Jahi meeskond koosnes võistluste ajal 14 liikmest. Praegu on meid pardal 2 meeskonnaliiget ja 14 reisijat, mis tähendab, et ka meie, reisijad peame käpa kylge panema. Tegemist ongi rohkem nagu seiklusreisiga, mitte luksusreisiga, kuna jahti eriti ymber ehitatud ei ole ning tingimused on suht kasinad. A täiesti piisavad.
Tuult eile eriti ei olnud ning enamuse ajast sõitsime mootori abil. Vahel kyll vedasime yhe purje yles, aga see oli lihtsalt aitamiseks, propellerit seisma ei pandud. Peale paari tundi seilamist ankurdasime jahi yhte kaunisse lahte ning asusime snorgeldama. Mina eriti palju sellest ei lootnud, mõtlesin, et mis see ikke nii erilist on mask peas ringi ujuda, aga õnneks eksisin. Selga pidime panema spetsiaalsed ylikonnad, nagu surfajad. See ylikond hoidis päris hästi pinnal, mitte kyll nagu päästevest, aga hulpimise tegi palju lihtsamaks. Mask pähe ja toru suhu ning koralle vahtima. Vaatepilt oli ikke sigailus. Ei uskunud, et kõike nii selgelt näeb vee all. Värvid olid meeletult ilusad lisaks ujusid igalpool ringi kuldkalad, keda tavaliselt akvaariumites olen näinud. Kalu oli ikke hulgim ja nad olid vägagi värvilised. Lisaks sellele nad ei pidanud snorgeldajaid vaenlaseks ja ei põgenenud kuhugile ära. Yliäge! Ainuke jama asi oli see, et mu mask lasi vett läbi ja iga minuti-paari tagant pidin maskist vett välja valama. Olin ka liiga laisk, et jahile tagasi ujuda ja teine mask võtta. A kogemus oli vinge.
Peale snorgeldamist viidi meid yhele eriti kaunile rannale. Pandi meid yhes otsas maha ja korjati teises otsas peale. Kauneim rand, mida ma näinud olen. Liiv ei olnud nagu liiv vaid nagu mingi valge pulber. Lisaks ilusad luited. Jalutuskäik kestis umbes tunni ning siis vedelesime lihtsalt rannal kah veel tunnikese.
Mingi hetk sõime õhtust ja siis asusid kõik yksmeelselt erinevaid jooke manustama. Kuna päev oli kyllaltki tegevusrikas, siis inimesed olid ysna väsinud ning pikalt pidu ei pandud, koliti suht kärmelt tuttu.
Täna ärkasin umbes kella seitsme paiku ankru sissevademise kolina peale. Sõin paar võileiba ja kuulasin arvuti taga istudes, kuda teised vaeva nägid ja purjed yles vedasid. Natuke pakkus lõbu ka yhe tytarlapse vaatamine, kes hakkab merehaigeks jääma. Ei uskunud, et yks inime võib näost nii valgeks muutuda.

20.11.2008
Eile oli vägev. Kohe hommikul purjetasime yhte kaunisse lahesoppi snorgeldama. See koht oli palju ilusam, kui yleeilne. Korallid olid kohe eriti värvilised ja mitmekesised ning lisaks sellele veel väga palju erinevaid kalu. Paar tykki olid nii pirakad, et ajasid vaat et hirmu peale.
Peale snorgeldamist purjetasime järgmisse kohta. Tegemist oli vaateplatvormiga yhel mäel, millelt avanes vaade rannale, kus me olime eelmisel päeval jalutanud. Lisaks oli rada sinna yles vägagi lahe. Lebotasime ka sama saare yhel rannal paar tundi.
Õhtusesse ankrupaika jõudsime kyllaltki vara. Teel siia sain tunnikese jahti juhtida. Mis ta nyyd nii väga juhtimine oli, pidin lihtsalt kurssi hoidma. Yllatama pani see, et see nii lihtne polnudki. Iga väikese tuule muutuse peale muutis jaht suunda ja seda oli siis vaja kompenseerida. Täitsa mõnus oli seda meelelahutuseks teha.
Ankrupaiga asukoht mulle meeldis. Nimelt oli see mõnisada meetrit eemal yhe saare peal olevast puhkekeskusest. Puhkekeskuses oli baar, kuhu me kõik yksmeelselt suundusime. Pidime seal tõhusat tööd tegema, kuna baarist jooke jahi peale kaasa ei myydud ja oma varud olime me eelmisel õhtul suuremas osas ammendanud. Magama kolisin ma eile õhtul laevatekile. Õhku oli ikke palju rohkem kui all kajutis. Nägin hirmsat unenägu, et olin tagasi Eestis. Olin tagasi ja täiesti ilma rahata ning pidin miskit viletsat tööd tegema, millega oleksin uue Austraalia pileti raha suutnud umbes 6 kuuga kokku ajada. Avades ehmatusega silmad, oli vägagi meeldiv aduda, et olin endiselt siin.


22.11.2008
Viimane päev jahil oli tore. Hommikul läksime kohe snorgeldama. Kahjuks selles kohas korallid eriti ilusad seal polnud, aga see-eest oli sitaks palju kalu. Väga meeldiv oli. Peale snorgeldamist ronisime yhele saarele, kus miski mäe otsas olid kaks väga head vaateplatvormi. Kõik oli ilus, aga kahjuks oli meeletult palav ilm, paljudes kohtades oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis otse lagipähe. Minul polnud hullu, aga osad tytarlapsed, kes yle 500 meetriseid matku polnud kunagi teinud, olid suht surnud. Vaade, mis avanes, aga oli nii hea, et keegi ei kahetsenud.
Tagasi laeval, asusime sadama poole teele. Vahepeal tegime veel yhe peatuse, et ujuda. Peale seda saime viimased paar tundi purjetades vihma tunda. Mulle see meeldis, seisin jahi ninas ja nautisin ylalt ja alt tulevat vett. Jahilt maha astudes ei olnud meil mingit pikka hyvastijättu ega meeskonna tänamist, vaid tormasime jooksuga peldikute poole. Keegi meist ei tahtnud jahi peldikut kasutada, seetõttu olime kõik suht kõrge sisemise rõhuga.
Arlie Beach’ile ei tahtnud me enam jääda vaid otsustasime sõita oma järgmise atraktsiooni poole linnas nimega Town of 1770. Kuna kell oli suht hilja ja sõita oli 600 km, siis pidime tee peal öömaja leidma. Lõpuks leidsime miski kohakese, kus oli lubatud laagerdada yks öö. Lisaks olid seal peldikud, grillmasin ja mõned katusealused lauad-pingid. Panime aga telgid yles ja tahtsime alustada õhtusöögi grillimist, kui järsku tabas meid torm. Telgid kippusid minema lendama ja kõva vihmasadu tuli kah. Läbi tormi päästsime oma telgid kuidagi. Tassisime oma märja varustuse peldikusse. Sealsamas peldikus sõime ka kylma õhtusöögi. Lisaks otsustasin mina ka peldikus ööbida. Õnneks oli peldikul miski eeskoja taoline vidin ja ei pidanud päris pottide vahel magama. Christian ja Scotman ööbisid autos ja kui torm veidi vaibus, siis Emilio pani ikke oma telgi uuesti yles. Keset ööd kuulsin jälle tormi tõusvat. Tegin hetkega kindlaks, et mind see ei ohusta. Korra mõtlesin vaadata, kuda Emiliol läheb, aga selleks oleksin pidanud oma pead keerama, mis tol hetkel tundus täiesti ylearuse liigutusena. Hommikul kuulsin, et sadas ainult vihma kõvasti, aga tuul liialt tugev ei olnud.
Eile hommikul kuivatasime päikese käes oma varustuse ja asusime uuesti teele. Alguses plaanisime Rockhamptonis peatuda ja ymbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda, aga sisutyhjade vaidluste tulemusena otsustasime sõita otse Town of 1770 linna ja seal miskis karavanpargis laagri pysti lyya. Mõeldud-tehtud. Sõita oli iseenesest suht sitt, kuna uato konditsioneer ei tööta ja aknad avades tekkis tunne, et soojaõhupuhur on akna taga. Maandusime kenas karavanpargis, mis maksab kogu pundi peale 50 taala öö, saame telkida ja elektrit kasutada. Loomulikult ka peldikud, dussid ja miski köögitaoline asutus.Lisaks ulatub siia ka wireless internet, mida hetkel kasutangi.
Täna hommikul ärkasin vihmasabina peale, mis mulle ysna veenvalt meenutas, et ma ei pannud telgile veekindlat katet peale. Kuidagi läbi une viskasin selle oma kohale ja magasin edasi. Mingi aja pärast siiski vedasin end telgist välja ja läksin retseptsiooni oma kämpimiskoha eest maksma. Õhtul me seda ei teinud, kuna asi oli suletud. Ylejäänud hommik möödus jobutamise ja molutamise tähe all, oleme selles suhteliselt tugevad. Keegi halligi teha ei viitsinud, mina sorteerisin väheke oma pilte. Proovin need homme yles laadida. Lõuna paiku otsustasime lõpuks tegelda asjadega, miks me siia tulime. Reserveeritud oli meil siin surfamiskursus ja 3 tunnine sõit chopperitega. Tahtsime teha täna surfamise ja homme tsiklisõidu, aga kahjuks oleksime pidanud surfama hakkama juba hommikul kell 10, seega olime lootusetult hiljaks jäänud, kyll aga saime teha täna tsiklisõitmise.
Tsikliteks olid 50 kuubikulise mootoriga pisikesed minichopperid. Päris naljakad olid. Neil tegelastel, kellel olid A kat juhiload, võisid valida ka 500 cc masinad, aga koha omanik soovitas siiski väikese võtta, kuna siis pidi nalja rohkem saama. Otsustasin kah pisikese masina kasuks. Valisin ilusa roosa ratta. Suurus oli selline, et kui tagaistmel istusin, siis oli enamvähem normaalne sõiduasend. Esipidurist nii palju, et link oli, aga reaalselt see ei pidurdanud halligi. Pundis oli meid umbes 15 inimest. Sõitsime grupis, päris äge oli. Masinad võtsid yles kiirust kuni 80 km tunnis. Natuke mõtlesin selle peale, et grupis enamus inimesi polnud elus tsikliga sõitnud ja kogu turvavarustus oli miski närune kiiver. Õnneks miskit ei juhtunud. Kolm tundi tiirutasime ymbruskonnas ringi. Nägin esimest korda ka känguru. Siiamaani olin ainult vallabisid näinud. Sõidu lõpus pidime vaatama päikeseloojangut, kuid kahjuks oli ilm pilvine ja sellest rõõmust jäime ilma. Lõbus sõit oli.
Praegu tulime kööki tervislikku õhtusööki valmistama, mis koosneb praetud peekonist, munast, sibulast ja saiast. Peaks oma igapäevase kolesteroolivajaduse rahuldatud saama kyll. Poes toidukraami ostes tekkis emiliol idee, et võiks osta miskit salatit või taolist, aga laitsime selle mõtte kiirelt maha.