Tegus nädal oli

Ahoi.
Nädalaga saab igati rahule jääda. Sai nalja, sai töötada, sai juua ja sai hypata.
Esmaspäev oli natu sitt, kuna pyhapäevane jalgpallivigastus ei lubanud tööle minna. See-eest teisipäeval oli jalg terve juba peaaegu, aga siis jäeti tööandja poolt tööpäev ära. Sai jälle voodis kella kaheni päeval lebotatud.
Kolmapäeva õhtu oli yle pika aja jälle väga hea. Nimelt meie prantslasest kokk tegi syya. Miski eriti maitsev grillliha ja siis igasugust sudi sinna kõrvale. Tahtis keelt ikke sajakymnega alla viia. Magustoiduks oli miski sokolaaditort. Täiesti masendavalt hea. Kõht sai ikke nii põhjalikult täis pargitud, justkui oleks ylikooli ajal tipi yhikast praekartulite pealt korra koju ema juurde lihaprae kallale saanud.
Neljapa ja reede oli vähe sitemad lood, kuna siis olid jälle vabad päevad tööandja poolt. Lihtsalt hooaeg hakkab läbi saama ja siis läheb alati sitemaks. Õnneks hosteli omanik leidis mulle mõlemaks päevaks teise töö. Neljapa oli miski mõttetu töö, kuna keskis ainult 2,5 tundi, aga nuh, 40 taala on ikke parem kui kodus miskeid kera kujulisi vidinaid sygada. Kõik mis me tegema pidime, oli miskite taimede pealt seemneid korjama. Tegemist oli nagu miskite kobaratega, mis tuli kääridega ära lõigata ja siis tynni visata. Ääretult kerge oli. Kahjuks jah, tunde eriti ei tulnud.
Reedene tööpäev oli meeldiv. Töötasin rohelise sibula pakkimis liinil. Liini otsas. Tõstsin 8 tundi sibulakimpe kasti ja ladusin kastid virna. Virna ladumine tekitas hea koduse tunde, kuna eelmisel aastal tegin ma siukest tööd 4 ja pool kuud. Sibulad olid veel täiesti veenvalt kerged kah, nii et tööd ei saanud isegi eriti fyysiliseks tööks nimetada, kiire tuli ainult olla. Aga sellegipoolest esimesed tund aega ma nutsin seal sibulahaisus. Siis harjusid silmad ära.
Reede õhtul liikus suur hulk hosteli rahvast kohalikku kõrtsu, kus toimus karaoke õhtu. Ma kyll teadsin, et tegemist on mõttetu kõrtsuga, aga läksin siiski kaasa, kuna siin passimisest on ka kopp ees. Natuke on ikke vaheldust vaja. Karaoke baaris oligi etteaimatavalt igav ja mõttetu. Õnneks mingil hetkel õnnestus mul Ints ära moosida, et lähme linna peale pubituurile. On ju siin linnas suisa 3 kõrtsu kokku! Esimene kõrts kuhu jõudsime, osutus täiesti mõttetuks. Oli reede õhtu, aga kliente oli umbes 5. Kaks neist mängisid piljardit ja saigi nendega pisut juttu puhutud. Yhe õlle ikka libistasin kah sisse, et punkt kirja saada. Seejärel suundusime järgmisesse kohta. Lootsime, et reede õhtu puhul seal ikke korralik pummeldamine ja pralletamine käib. Kohapeal aga selgus, et seal ei mänginud isegi muusikat ja leti ääres oli kaks või kolm vanainimest kohvi joomas. Meil Intsuga tekkis täielik nõutus selle peale. Et enda pettumust natukenegi leevendada, siis tegime baarmäniga yhe ringi tekiilat ja lahkusime. Nii masendavat kõrtsutuuri pole ma varem juhtunud tegema. Ja veel reede õhtul!
Laupäeva hommikul oli mul töö. Selle lõpetasin kuskil kella poole kymne paiku ära ja kihutasin ootusärevalt kodu poole minema. Mis mind ootusärevaks ajas, oli asjaolu, et hostelist yks Taiwani tytarlaps tahtis langevarjuga hypata. Ja klubis on meil systeem nii, et kui keegi toob klubile kliendi, siis ta saab ise yhe tasuta hyppe. Kuna minu viimane hype oli esimesel veebruaril, siis võite arvata, kui palju ma seda hetke ootasin. Klubis kõik toimis, rahad makstud, paberid täidetud, hyppekombed ajasime selga, aga kahjuks selle aja peale tuul tõusis ja hypped jäeti ära. Krt kyll. A nuh, selline see langevarjusport on, et kõik sõltub ilmast. Ja antud juhul sõltus asi ka söögiisust ning sellega seotud kehakaalust. Instruktor ytles, et kui klient olnuks minu massiga tegelane, siis ta oleks hypanud, aga kuna klient oli pisike 150 cm Taiwani tytarlaps, kes ilmselt kaalub vähem kui kast õlut, siis sellise tuulega oleks ta lihtsalt selg ees allatuult liikunud. Mis seal ikke, kolistasime hostelisse tagasi ja panime lootused pyhapäevase ilma peale.
Laupa õhtu oli meil suur pidu. Kostyymipidu. Sellised tavapärased teemad, nagu hea ja halb, lits ja meremees. Enamus mehi olidki ennast litsideks riietanud. Kohalik kaltsukas sai naisteriietest tyhjaks ostetud. Sattusin ka ise lahedal hetkel poodi sisse, kui Marko, suur lihastes ja tätoveeritud tyyp valis endale kleiti ja kirus, et tema numbrit ei ole. Kolm tyypi said oma kostyymid hosteli perenaise käest. Miskid eriti napid kleidikesed. Rohkem sellised öösärgikesed. Ja sellised asjad aeti siis karvastele, habemetega meestele selga. Tulemus oli karm. Ints, Elton ja Kukk olid ikke õhtu naeled oma siivutu käitumisega. Täielikud poola litsid ikke. Igale mehele ajasid ligi. Väga effektne oli ka Marko, kes lõpuks suutis end miskiks linnaprouaks maskeerida. Selline lilleline kleit koos kybaraga ning käekott. Temal polnud habet kah ees, nii et nägi päris ehtne välja. Mina ja Kontus riietasime end vanamuttideks. Kontus käis ringi piimamannerguga ja pakkus noortele inimestele alko asemel midagi tervislikumat juua. Ei jõua siin kõike kirjeldada, aga seltskond oli ikke kirju. Kolm inglit oli, seksikas med õde, altari ette maha jäetud pruut, aadam, midagi veel. Põhiteema oli ikke lits. Aadam oli eriti karm mees. Demis sidus oma trussikute kylge kaks suurt taimelehte ja siis niimoodi paljalt ta terve õhtu oligi. Ja väljas ei olnud sugugi soe. Päris kena oli ka vaadata paari Taiwani tydrukut, kes end litsideks riietasid. Nägid ikke nii kenad välja et kui oleks pikemalt vaatlema jäänud, siis oleks raudselt kõrgvererõhutõppe haigestunud. Õnneks oli möll nii võimas, et polnudki aega selleks. Kogu hosteli peale oli vist ainult kaks itaalast, kes kostyyme selga ei pannud. Yks taiwani tydruk oli vist kah. Jama oli natuke see, et kolmandik seltskonda suutis pidu kohe nii tõsiselt võtta, et kammisid end juba õhtul kella kymneks nii sodiks, et kolisid magama minema. A nuh, mis teha, kui inimesed tulevad reisule kohe peale keskkooli ja pole veel kogemustepagasit, nagu meil vanadel karvastel parmudel. Viimased lahkujad olid umbes poole neljani rokkinud. ise kolisin umbes yhe paiku kylili, kuna ei tahtnud pyhapäevast langevarjuhypet miskiste pohmavaevuste või unisusega varjutada.
Eila õnneks oli ilus tuulevaikne ilm ning poole kaheteistkymne paiku põrutasime lennukale. Pidime seal miski poolteist tundi ootama, enne kui lõpuks meie tõus tuli. Kysisin tandemi instruktorilt, et kas ma tohin koos tandemiga hypata, aga kahjuks, kuid etteaimatavalt ta seda ei lubanud. Ytles, et mu hyppenumbri järgi lubaks ta seda vabalt, aga et kuna ta isiklikult pole mind vabalangemises näinud, siis ei saa ta seda riski võtta. On tal ju ometi teine inimene kah kylge riputatud, kelle eest vastutada. Liigagi loogiline ja arusaadav. Leppisime kokku, et mina ronin lennukist välja ja ootan, kuni tema koos tandemiga uksele tuleb ning siis mina hyppan minema ning tema paar-kolm sekundit hiljem järgi. Et siis yksteise vaatevälja napilt jääme, aga ohtlikuks ei saa kumbki teineteisele ka kõige parema tahtmise juures muutuda.
Lennukisse võtsin ma Yu (see tibi, kes hyppama läks) kaamera kaasa. Klubist hyppe jaoks DVD tegemine maksab 140 taala ja seda raha Yu'l ei olnud. Siis ma otsustasin hypata koos temaga samalt tõusult, et saan vähemasti lennukis pilte teha ja pärast maandumist filmida. Lennukis klõpsisingi ysna hoolega. Paarkend pilti vist tegin, eks ta ise valib paremad välja. Kui 9000 jalga oli käes, siis lõpuks oli aeg lennukist välja ronida. Kyll oli mõnus, nii ammu pole seda teha saanud. Tolknesin seal tiiva all siis kuidagi. Yhe käega hoidsin tiiva talast kinni ja yks jalg oli astmalaual. Päris lahe oli seal rippuda niimoodi. Kui tandem oli uksel, siis lasin end lahti, lehvitasin Yu'le aidaa ja lendasin selili, et vaadata, kuda tandem välja kolib. Pärast kukkusin lihtsalt kõhuli maa poole, natuke vigurdasin kah, aga kuna vabalangemise tunne oli yle pika aja nii hea, siis lihtsalt nautlesin kukkumist. Kupli all oli ka ylimõnus. Ysna uus Sabre2 170 oli põhivari ja väga lahe oli sellega ringi uhada. Maa peal veel ootasin tandemi maandumise kah ära, mille sain suht kenasti filmi peale. Nyyd tuleb ainult loota, et Yu räägib kõigile kui mõnus oli hypata ja näitab neile videot ja pilte. Ehk siis mõni tahab veel hyppama tulla, mis minule tähendaks tasuta hypet. Lisaks sellele saan veel heal juhul selle varju kah ära pakkida 10 taala eest.
Peale hypet pidin kiirustama hostelisse tagasi, kuna igapyhapäevane jalgpallimäng oli ootamas. Jällegi Eesti versus maailm. Seekord oli meie tiimis veel kaks itaallasest leegionäri ja yks pisike armas Jaapani tytarlaps Yuko. Mäng oli väga pingeline, mõlemad ittaallased olid lõpuks vigastusega väljas, aga suutsime siiiski 3:2 võidu ära tuua. Kyll oli hea. Hea meel ka selle yle, et ma oma eelmise nädala vigastust halvemaks ei teinud. Jalg siiamaani pole veel päris korras ja oli tõsine hirm, et lõhun end samast kohast uuesti ära. Õnneks tegin kõvasti sooja enne mängu ja polnud häda miskit.
Aitab jutust nyyd!