Austraalia viimased päevad

Ahoi.
Esmaspäeval lõuna paiku seadsin sammud lõpuks kauaoodatud meremuuseumi poole. Õigemini selle osa poole muuseumist, kus ma käinud ei olnud. Selleks olid peaasjalikult yks hävitaja ja yks allveelaev.need kaks vasakpoolsemat.. Yllataval kombel ma kummastkist laevast ei teinudki head yldpilti

Hävitaja H.M.A.S. Vampire oli mäletamist mööda ehitatud millagi kuuekymnendate alguses. Mõeldud lennukikandjate turvamiseks. Kokku ehitati selliseid laevu vaid kolm. Põhiliseks tulejõuks oli 3 kahetorulist kahurit.Raua läbimõõtu kahjuks ei mäleta.
Lisaks veel kaks õhutõrje kuulipildujat.Aktiivses sõjategevuses ei õnnestunud sellel alusel kunagi osaleda. Viimased aastad kasutati teda õppelaevana ning 90-ndate keskpaiku saadeti masin pensionile meremuuseumisse. Äge laev. Võibolla polnud ka äge, aga kuna see on ainuke sõjalaev, millel ma peale allveelaev Lembitu viibinud olin, siis minu jaoks oli ikke vägev. Pikemalt ei oskagi kirjeldada, las pildid räägivad enda eest. Siin terve galerii: National Maritime museum
Teine laev pakkus mulle suuremat huvi. Tegemist oli allveelaevaga. Kahjuks selle klassi ei mäleta. Toodetud oli see inglismaal 59. aastal ja teenistusest võeti maha 1999. ning veedab samuti pensionipõlve meremuuseumis. Varem olin kylastanud meie oma pisikest lembitut. Selle kõrval on siinne ikke paras pirakas. 88 meeskonnaliiget oli sinna sisse pressitud, päris karm. Ja vaadates koide suurust, siis ilmselt pidi tegelasi ka pikkuse järgi sinna valima. Aga äge vidin oli. Ehk pildid pisut annavad aimu. Need on samas galeriis hävitaja piltidega.

Käisin vaatamas veel yht muuseumi laeva.The Endeavour Replica. See oli ehitatud võimalikult täpne koopia laevast, millega James Cook kunagi Austraaliasse purjetas. Nägi ikke ehtne välja kyll. Kahjuks sisse sel päeval enam ei lastud ja nagunii oli pilet maru kallis, nii et pidin sisemuse kaemisest loobuma. Klõpsisin mõned pildid väljast. kes rohkem huvi tunneb, võib kodukalt lugeda: link


Teiseks atraktsiooniks sellel päeval sai Sydney Aquarium. See oli asjalik koht. Pilet oli muidugi suhteliselt liiga kallis, aga mis teha, vahest tuleb ikke rahakotisuud paotada. Kahetsema igatahes ei pidanud. Kalu sai ikke seal igasuguseid nähtud. Lisaks veel krabid, merihobud, sisalikud jne.Yks päris äge nurk oli selline, kus sai ringi kolistada suure basseini põhjas klaaskatuse ja seintega toru sees. Seal sai kalu siis ka altpoolt vaadata. See oli seff. Korralikud haid ikke ujusid seal ringi. Lisaks miskid elukad nimega dugong, keda vanal ajal oli merineitsiteks vahest peetud. Päris muhe onkel oli. Ilmselt on tal eestikeelne nimi kah, aga ma olen piisavalt laisk selleks, et seda netist otsida.Selle pildi tõmbasin ma tegelikult akvaariumi kodukalt, kuna ise teda korralikult kaadrisse ei saanud. Raipenahk ei pysind ju yhe koha peal..

Kahju oli sellest, et enamust kraami pidi läbi klaasi vaatama, mis tähendab, et fotokal välgu peale polnud mõtet mõeldagi. Seetõttu jäi väga palju ilusaid pilte saamata lihtsalt akvaariumite viletsa valgustuse tõttu. Vilets võibolla on halb sõna selle kohta, kuna nähtavasti pole ikke tegemist elektrimeeste sita tööga vaid ikke kaladele võimalikult hubase keskkonna loomisega. Oli tore ja ehk pildid annavad teile killukese aimdust, mida kõike ma seal nägin. Tegin ka mitu videot seal, aga kahjuks olen ma suutnud need kuskile ära kaotada. Pildi link

Selleks päevaks aitas kah mulle ja läksin tagasi JD poole. Kuna olin päev otsa linna peal higistanud, siis oli otse loomulikult vaja kaduma läinud vedelik tagasi organismi toimetada. Vedelikukandjaks sai suurepärane Victoria Bitter õlunaad, mida JD mul lahkelt tarvitada aitas. Kella poole kuueni hommikul...
Teisipäev algas minule hilja. Eks ikke oma tervise peale mõtlemise ja vedelikupuuduse kõrvaldamise tõttu. Esialgu kyll vedasin end voodist kell 11 välja, aga umbes kell 1 lõin käega ja sättisin end horisontaali tagasi. Pool neli õhtul tuli end ikke välja peksta, kuna kell viis pidin kokku saama hea sõbra Max Ernesto Fankhanel Parragues’iga.
Maxiga kohtusime kesklinnas. Krt, alguses ei tundnud teda peaaegu äragi. Nimelt varem oli tal habe sihuke, mille kõrval minu karvatuust suht niru välja nägi, aga nyyd oli ta end korralikult pyganud. Tyyp nägi välja nagu noor D’artagnan. Kuna palav oli meil mõlemal, siis otsustasime Hyde Pargis vedelikupuudust korvata. Parasjagu, kui olime lõpetamas esimest kuuspakki, juhtus jututeemaks olema avalikus kohas alko tarvitamine Austraalias. Lohutasin Max’i, et mind on politsei mitmeid kordi samas pargis tabanud ja alati on mul lihtsalt soovitatud antud tegevus lõpetada. Isegi nendel kordadel, kui visuaalselt oli väga lihtne kindlaks teha, et aktsioonis on juba mitu tundi oldud. Umbes samal hetkel avastas mu kaaslane, et libistasime õlli otse turvakaamera all. Nuh, mis seal ikke, järgmise kuuspaki lahendasime veidi eemal.
Õhtupoole helistas mulle Stacey. Šoti tydruk, keda ma tema poisssõraga kohtasin juba sada aastat tagasi Home Hillis. Maandusime lõpuks nende pool kusagil kuulsa Bondi Beach’i lähedal. Oli jälle tore õhtu.
Kolmapäevaks mul palju plaane ei olnud peale selle, et tahtsin kylastada oma korporatsiooni vana vilistlast Inno Salasood ja tema prouat. Kokku oli lepitud, et ilmun nende ukse taha umbes 12 paiku. Nii ka juhtus, sõime väga maitsva lõunasöögi ja vatrasime lihtsalt maast ja ilmast. Lõpetuseks kinkis vanapaar mulle kena raamatu Sydney piltidega.
Peale Salasoode juurest lahkumist sõitsin bussiga Manly Beach’ile. Mitte, et seal miskit mind ootamas oleks olnud, aga kuna tegemist on kena kohaga, siis tahtsin seal lihtsalt natuke ringi kolada. Manly’st tagasi linna sõitsin praamiga. Seda ootasin väga, kuna tahtsin saada kesklinnast pilte teise nurga alt kah, kui maa pealt. Kahjuks aga vedas kõik suht algusest peale viltu. Nimelt oli laev tublisti yle rahvastatud. Nii ei õnnestunud mul väikest nurgakestki leida mõne välise teki peal, kus olnuks hea oma kaamerat pruukida. Sain istekoha salongis akna all. Nuh, leppisin sellega. A kui nii oleks jäänudki, poleks kõige hullem olnudki, oleksin saanud ikke salongisiseselt teise kylje pealt ka pilte klõpsida. Kahjuks aga surid mul fotoka akud kenasti peale umbes viiendat pilti ära. Just enne seda, kui paremate kohtadeni jõudsins. Suurest pettumusest ei läinud ma isegi endale mälupilte tekitama vaid mossitasin sõidu lõpuni oma koha peal. Õnneks sai õhtul jälle korrigeeritud erinevate vedelike tasakaalu organismis, mis tõstis tuju märgatavalt.
Neljapäev oli mul siis viimane päev, mil oli aega ka midagi teha Sydneys. Esimese asjana käisin Sydney Tower’is. Sealt sai ikke väga mõnusa ylevaate linnast. Väga meeldis. Teie suureks rõõmuks unustasin ma fotokale uued patareid ostmata, nii et miskeid pilte ma kahjuks yles panna ei saa. Tornis oli hinna sees veel ma miski atraktsioon nimega Oz-trek. Tegemist oli miski kinolaadse pesaga. Erinevuseks oli see, et lisaks põhiekraanile olid ka ekraanid kylgede peal. Istmed aga olid ehitatud nagu miski lõbustuspargi atraktsiooni omad. Nimelt sai seal vaadata austraaliat tutvustavat filmijuppi. Kuna seal yritati tekitada effekti, nagu sa lendaksid ringi helikopteriga, siis vastavalt pildile kallutati ja väristati istmeid. Suhteliselt hea efekti andis. Eraldi raha ma selle eest välja ei käiks, aga kui juba torni hinna sees asi oli, siis oli tegemist piisavalt atraktiivse asjaga.
Peale tornis käimist oli viimaseks sihtpunktiks Sydney Wildlife Centre. Ehk siis miski pisike loomaaia moodi vidin, kus yheks vaatamisväärsuseks oli yks suuremaid vangistuses hoitavaid krokodille maailmas. Tee peal yritasin paaniliselt fotokale akusid osta. Ja nagu kiuste sattusid tee peale ainult miskid rõivaste poed. Suur oli mu õnn, kui leitsin yhe fotovarustuse kaupluse. Mis aga selgus, et seal myydavad akud olid kõik laadimata, ehk siis minu jaoks kasutud. Oli kyll võimalus osta tavalised patareid, aga neid myydi ainult 15 pakina. Ei tekkinud mul soovi sihukest hunnikut endale soetada. Kahjuks kellaaeg ei lubanud suuremat otsimisaktsiooni ette võtta. Nii ma sinna wildlife centre’isse läksingi kaamerata. Pean ytlema, et tegemist oli pettumusega. Pilet oli sama kallis kui kõrval asuvas akvaariumis. Samas kui akvaariumis veetsin ma yle 2 tunni, proovides suhteliselt kiiresti teha, siis nö loomaaias sain ma hakkama umbes 20 minutiga. Seal oli hunnik ämblikke, kes kõik olid kuskil peidus ja ei liigutanud, siis hunnik madusid ja sisalikke, kes ka varju hoidsid ja igasuguseid liigutusi vältisid. Lõpuks siis krokodill. Oli paras suur jurakas kyll. A too sell nägi ka välja nagu magaks pohmelli välja. Ei ainsatki liigutust. Tean seda tunnet, iga liigutus tekitab valu.. Ilmselt tuleb selles kohas veeta terve päev, kui tahad mõnda tegelast liigutamas näha.