Elevandisafari oli suhteliselt mage. Põhimõtteliselt sai lihtsalt proovida ära, kuda on elevandi seljas ringi uhada. Rada kuigi tihedasse dzunglisse ei viinud ja retk oli suht lyhike. A nuh, seda ma aimasin ette kah, kui võtsin yhe odavamatest pakettidest.
Samas kohas oli veel ATV-ga sõitmine. Keegi teine meie grupist, mis koosnes peale minu viiest vene tibist ja poola paarist, ATV tuuri polnud ostnud. Seega sõitsin yksinda koos giidiga. Yritasin kyll tegelasele kogu aeg märku anda, et sõitku ometi natuke kiiremini, aga ei miskit. Kõik pidi ikke piisavalt turvaline olema, et ka näiteks 88 aastane soome pensionär, kes esimest korda atteka seljas istub, kah suudaks seal ellu jääda. Rada ise oli täiesti pandav muidu. Kui seda oleks võinud 2 korda kiiremini läbida, olnuks vahva, 3 korda kiiremini oleks juba ilmselt päris vinge olnud.
Peale elevandi ja ATV sõitu oli kavas ahvi ja elevantide show. Ahv (krt teab mis marki) tegi igasugu vigureid. Mängis kossu, tõi puu otsast pähkleid jne. Paar pilti ja videot kah. Videod sattusid postituse lõppu ja ma ei oska neid sealt ettepoole tirida.
Elevandi show peaosalised olid kaks noort elevanti. Neid siis pandi tantsima ja muid vigureid tegema, nagu maha istuma, pingi peale istuma ning kahe esimese jala peal seisma. Suht tore, aga väga lyhike.
Tuuri viimaseks atraktsiooniks oli rafting. Olin seda varem Austraalias Tullys teinud, aga kui ma reisibyroos nägin pilti mägijõest, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele jahedas mägijões märjaks saamisest. Palavus ikke on siin jõle.
See oli ikka sigalahe yritus. Tullys oli kõik väga profilt tehtud. Korralik instrueerimine, kõva distsipliin, kuna läbisime ka 3 ja 4 järgu kärestikke. Näiteks seal pidi igas paadis olema kindel arv inimesi, muidu jõele ei lastud, kuna polnud turvaline. Samuti pidi kogu aeg täitma täpselt instruktori käsklusi, muidu oleks võinud asi ohtlikuks minna. Siin aga polnud midagi sarnast. Igas paadis oli 2 instruktorit, reisijaid pandi paati kahest viieni. Kes ei tahtnud, ei pidanud isegi aeru võtma, võis niisama lebotada. Instrueerimine kestis umbes pool minutit ja väga vigases inglise keeles. Ehk siis suht kasutu.
Edasi läks juba lõbusamaks. Paadid asetati peaaegu kuivale jõesängile yhe paisu taha.
pilt paisust on tehtud peale retke. Vaikselt hakkab jälle veega täituma
Ja vot sinna topitigi yksteise kõrvale umbes 30 paati. Enne paisu avamist sai soovi korral jalad pahkluuni märjaks tehaJa umbes 30 paati. Hiljem lisandus veel umbes 10. Rahvas kupatati paatidesse ja avati paisud. Ja nii me siis minema läksime. Vett tuli parasjagu nii palju, et paadid ikka liikvele läksid. Kõik yksteise otsas. Väga lõbus oli. Paljudes kuivemates kohtades, kui kuskile kivide peale kinni jäädi, oodati lihtsalt, kuni tagant uued paadid sulle otsa sõitsid ja edasi tõukasid. Väga tihti pidime ka paadis hyplema, et niimoodi paremini minema saada kivide pealt. Täielik tohuvabohu. Aga kõik olid väga rõõmsad, eriti instruktorid, kes kyll eriti põhjalikku koolitust ilmselt saanud ei olnud. Need ikka kargasid pidevalt paadist välja, et seda kivide pealt lahti lykata või madalamatest kohtadest yle vedada. Seda kõike rahulikult paljajalu eriti kivise põhja peal. Kuidas nad oma jalgu välja ei väänanud, jäi arusaamatuks.
Yhes kohas läks asi pisut ohtlikumaks. Kuna enamus jõest olid umbes 1 leveli kärestikud, siis yhes kohas vist oli asi 2 kategooriaga. Ega ma ka tõpselt ei tea, lihtsalt mälu järgi pakun, kuna Tullys ikke enne kärestikke mainiti, mis tase on. Aga igatahes selles kohas tekkis paras ummik. Tagant aga tulid uued paadid täie hooga peale. Meie paat oli miski kivi otsas kinni ning järgmine grupp pidi meid peaaegu kummuli keerama. Paat oli ikka täiega yhe kylje peal juba, kõrval yks teine paat läkski ymber, meil kuidagi õnnestus vidin tagasi õigetpidi keerata, kuigi vahepeal ma olin täiesti kindel, et ymber me läheme. A pysti me jäime ja suureks yllatuseks oli suures tohuvapohus meie paati kaks inimest juurde sattunud. Ja yks instruktor oli puudu, too hyppas yht vette kukkunud vene neiut päästma. Too oli ikke täiesti paanikas. Kuskil ta seal väänas jala ka nii välja, et ta viidi kaldalt autoga keskusesse tagasi. Nuh, sellest kohast saime igatahes läbi, instruktor kargas ka paati tagasi ning võõrad reisijad leidsid oma parve kah ylesse.
Edasi läks kõik jälle ohutumalt, kuivõrd võib ohutuks nimetada sihukest segadust ja paatide ylekyllust. Lihtsalt vett oli jões vähe ja vool ei olnud kuigi kiire. Vee vähesuse tõttu nad saavadki seda asja praegusel aastaajal vaid kord päevas teha, kuna tammi uuesti veega täitumine võtab aega.
Mitmeid kordi mõtlesin Henri peale, kes umbkaudu praegu peaks lõpetama Tullys raftingu rahvusvahelise instruktori kursust, mis tal kestis viis või kuus nädalat. Ilmselt seal on põhiliseks teemaks, kuidas reisijad ohutult jõge mööda alla tuua. Temale soovitaksin ma seda kogemust kindlasti, täiesti ajuvaba ikka mis siin toimus. Raftinguks on seda raske nimetada, aga meeletult lõbus oli kyll. Nii palju naernud pole ma juba ammu. Teine asi oleks sama seltskonnaga teha seda veerohkel ajal. Reisubyroos öeldi, et veerohkel ajal on osad kärestikud isegi 3 kategooria omad. Sel juhul ma enam nii kindel pole, kas ma tahaksin seal samasuguse seltskonnaga viibida. Samas teades ennast, ilmselt ma “ei” ei ytleks.
Õhtut võtsin rahulikult.
Tänane päev oli unine. Magasin väga pikalt ja siis oli juba liiga hilja end mõnele tuurile sokutada, kuna need alustavad tavaliselt varahommikul. Mõtlesin rentida rolleri, et sellega pisut ringi uhada, kuid siinne liiklus erilist kindlust ei tekitanud selle koha pealt. Yhe taksojuhi väitel pidi puhtalt siin väikese saare peal iga päev umbes 3 tõsisemat õnnetust juhtuma. Enamasti kyll mitte surmaga, aga haigla laksuga ikka. Mitte, et ma nii väga kardaksin matsu panna, aga tahaksin enne aasias natuke rohkem viibida, et siinsest liiklusest veidi suurem aimdus ja arusaam tuleks. Asja tuleks ikke enne veidi sisse elada...
Rohkem pilte näeb samast galeriist, mille lingi maa eelmises postituses andsin
Õhtul istusin kaks tundi internetis, uuendasin blogi pisut oma viimase nädala kohta Austraalias.
Peale kahetunnist internetisessiooni tundsin kõhus tyhjust. Kuna kell oli juba pool kymme õhtul, teadsin, et enamus söögikohti on kinni. Seega seadsin sammud juba tuttava saksa stiilis kõrtsu poole, kus saab syya hilisõhtuni. Paraku pidin sildilt lugema, et esmaspäev on neil puhkepäev. Siis ei jäänud muud yle kui osta kõhutäidet mõnest toidukärust, mida tänavatel ka hilistel tundidel leidub. Senimaani olin ma neist julgeoleku kaalutlustel (pean siin silmas peldikupoti julgeolekut) mööda kõndinud. Hoolimata sellest, et nendest kärudest peaks saama seda kõige autentsemat tai toitu. Otsustasin riski võtta.
Leidsin yhe käru suht kiirelt. Tädi parasjagu puhastas lapiga oma varustust, nii et ma kartsin, et äkki ta juba pakib end kokku. Õnneks märkide keeles vesteldes sain aru, et syya saab ikke. Kalts visati aga käest ja samas kohe nende samade paljaste kätega asuti toitu kokku segama. Mõni eriline esteet oleks juba selle peale otsa ringi keeranud. Eriti kuna käru oli elava liiklusega tänava kõrval täiesti lahtiselt. Tolmu ja heitgaaside keskel. Õnneks mind kerge räpasus ei häiri, hullem ikke olla ei saa kui mu enda kodus. Otse loomulikult ei pea ma siinkohal silmas oma vanematekodu!
Ega ma täpselt ei teadnudki, mida seal pakutakse. Nägin miskeid nuudleid ja siis erinevaid kausse lihaolluste ja rohelise kraamiga. Selgitasin, et keeraku mulle miskit kokku. Arvasin, et saan tavapärase nuudliroa, mida igast söögikohast saab. Lauda toodi aga hoopis supp. Seal sees siis igasugu olluseid ja uhkelt kõige peal hunnik kanavarbaid. Kõrval veel kauss miskite idudega, mis olid ääretult head ning mingi muu kahtlane malts, mida ma paraku ei maitsnud.
Supp ise oli väga maitsev. Häirisid ainult kanavarbad. Tegelikult ma tahtsin need ära maitsta, aga mitte kuidagi ei suutnud. Mitu korda olid need mul juba pulkade vahel (jah, olen siin õppinud nende kasutamise napilt rahuldaval tasemel ära), aga suhu pista ma neid ei suutnud. Eriti just segas teadmatus, et mis selle suht jõleda pealispinna all peitub. Nuga ja kahvlit, millega asi avada, loomulikult polnud. Nii need mul sinna kaussi jäidki. Loodan, et äkki nad grillivad ka siin kanavarbaid, siis ehk näevad need paremad välja ja suudan need ikke ära maitsta.
Teine element, mis kahtlusi tekitas, olid miskid lihapallilaadsed asjad. Väga imelikud olid. Maitse oli ka väga kahtlane, aga alla läks. Ma pole kahjuks tai köögi tavadega kursis, seega ei tea, kas nad siin miskeid härja munandeid või vidinaid söövad. Kerge kahtlus igatahes tekkis. Muus osas oli kõik söödava olekuga. Eriti hea oli just puljong, tahtis keelt alla viia. Kogu kupatus maksis 50 bahti. Suht hea hind.
Nyyd on paar tundi möödas ja peldikupotti pole ma veel puruks tulistanud, seega ilmselt proovin veel neid kärutoite. Tundub, et pole nii hull midagi nende tänavalt ostetud toitudega, või siis lihtsalt on minu kõht hea taluvusega. Tipi yhika treening? Muidu olen ikke veits kuulnud lugusid, kuda taolistest kohtadest toidu ostmine on lõppenud prilllaual aega veetes.
1 comment:
Vôib-olla ma olen mingi imeloom, aga meil kodus söödi küll kanajalad ka ära kui mônel pea maha löödi. Tartumaal.
Post a Comment