Nu terekest, kallid fännid, andunud austajad, imetlejad ja muud loomad!

Pole kaua kirjutanud. Olen kyll mitut peatykki alustanud, aga lõpule pole jõudnud. Samas ei tahtnud ma uutest juhtumistest varem kirjutada, kui vanad on ilusasti avaldatud. Kahjuks laiskus on ikke nii suur olnud, et kõik vanad lood on siiamaani pooleli. Ehk ma mingi hetk ikka need lõpetan ja laen siia ylesse.
A nyyd siis tänane postitus:

Hea meelega ytleksin, et Austraaliast lahkumise ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt. Paraku see nii aga ei ole, kuna ma lihtsalt eriti kõvasti plaane ei teinudki. Mingi kondikava ikka oli ja seda olen suutnud enam-vähem järgida.
Yks probleem oli autost lahti saamine. Nuh, juhul kui Suzuki Balenot ikke saab autoks nimetada. Raha lootsin saada umbes 1800 dollarit selle eest. Umbes sama summa eest ma ka selle masina 5 kuud tagasi soetasin.
Otse loomulikult ma eriti ei viitsinud myygitööga tegeleda ning leidsin igasugu vabandusi, miks mitte asuda tegudele. Poolteist nädalat tagasi lõpuks otsustasin, et tuleb ikka asi kätte võtta. Tekkis mõte, et äkki võiks auto mõnele loomasõbrale maha myya. Selle jaoks tahtsin masinale natuke kena karvkatet peale orgunnida. Õnneks austraalias on see lihtne, sõida lihtsalt mööda maanteed ja ära pidurda, kui kängurud (või siis nende miniversioonid, vallabid) tee peale ronivad. Täpselt nii mina ka toimisin. Vasak esimene suunatuli sodi, esitiib kergelt kõver ning pamper mõlkis. AGA, pamperi peal oli ka hulgaliselt vallabi karvu. Nii et võisin jääda loomasõprade ostusoove ootama..
Uut suunatuld mul romulatest leida ei õnnestunud, mistõttu pidin tutika ostma. Sain selle 63 taalaga kätte. Majaomanikul õnneks on suur garaaz mida ta lubas mul kasutada. yhtlasi oli tal ka kuumaõhu pystol, millega pamper soojaks ja pehmeks ajada, et mõlk välja pressida. Mõlk tuligi väga kergelt välja, aga krdi suunatule vahetamine osutus veidi keeruliseks. Selleks oli vaja eemaldada peamised tuled, mille ligi pääsemiseks tuli eemaldada iluvõre. See viimane oli aga kinnitatud miskite imelike plastikust klõpsakatega, mis minule jätsid mulje, et kui need eemaldada, siis ainult nende purustamise teel. Seetõttu kylastasin yht remonditöökoda, kus tuli 20 taala eest ära vahetati. Otse loomulikult nägin ma seal, kuidas tegelikult need klõpatsid avanevad. Mõistsin, et palju odavam oleks ikke elada, kui see hallollus mu peas veidike agaramalt viitsiks asjatada.
Vahepeal ilmus välja yks potensiaalne ostja. Yliõpilane Singapurist. Auto talle väga meeldis, aga ta oli ebameeldivalt ettevaatlik. Nimelt ta soovis masinat kuhugile mehhaanikule näidata, et too seda kontrolliks. Minule see idee mõistagi ei meeldinud, kuna tegemist ikkagi 13 aastat vana autoga. Aga mul vedas! Auto myymiseks kehtiva regoga peab siin osariigis tegema tehnilise ylevaatuse. Kui ma Singapuri härrale mainisin seda, siis ta leidis, et kui ma tehnoylevaatuse nagunii teen ja ma sellest läbi pääsen, siis ta enam mind mehhaaniku juurde ei tiri vaid ostab selle auto laksust ära. See oli juba tore. Ega ma talle muidugi ei maininud, et tehnoylevaatuse teen ma yhe teada mehhaaniku juures, kes autot vaatab ainult nii palju, et kere ja mootori number yle kontrollida. Igatahes kokkuvõtvalt võin öelda, et tund aega tagasi sain 1800 taala sulas kätte, auto sai tyybi nimele vormistatud ning mina võin ainult loota, et vaene yliõpilane väga kõvasti tynga ei saanud. Nimelt tagasild kolises mul kohati ikke vägagi märkimisväärselt, samuti oli täiesti arvestatav kõrin kuulda, kui rool lõpuni välja keerata.

Eilne päev oli suht pikk. Viimane tööpäev Austraalias. Motivatsioon tööd teha oli nii madal, et ei ulatunud isegi skaalasse. Õnneks töökaaslased vägivaldseks ei muutunud, hoolimata sellest, et mul päev otsa igasugust rõvedat ja mitterõvedat möla suust tuli. Lisaks sellele kysisin ma kella vist iga 10 minuti tagant ja vähemalt kolm korda tunnis kurtsin, kuivõrd kopp mul ees on ja kuidas ma enam töötada ei taha. A mööda see päev kuidagi sai. Tore oli ka see, et firma raamatupidaja tuli ekstra minu jaoks kohale, et lõpparve dokustaadid ja värgid kõik ära teha. Võtsime farmis veel kamba peale kasti õlut kah. Oi kui hea meel mul ikkagi oli. Lõualuud jäid valusaks, kuna kogu aeg olid suunurgad väga lähedal kõrvadele.
Õhtul kogunes kymmekond inimest minu poole õlut jooma, et rõõmustada selle yle, et Enn viimaks siit lahkub. Jagasin ka pool oma varandust ära, mida ma seljas koju nagunii ei oleks tassinud. Systeem oli nii, et kui mingile asjale oli rohkem kui 1 soovija, siis tuli oksjon. Lõppkokkuvõttes sain miski 40-50 dollarit ja mitmed backpackerid said enesele tyhise raha eest kasutatud, kuid siiski täiesti kasutuskõlbulikke vidinaid. Lubasin pyhalikult, et kogu oksonilt saadud raha eest ostan ma aasias ainult alkoholi. See avaldus vallandas mittekestvad kiiduavaldused.

Täna õhtul viib Kontus mind Brisbane'i. Seal veedan õhtu yhe ozzy tegelase juures ning homme lendan Sydneysse, kust väljub minu lend Taimaale.