akkab jälle lumetöö pihta!

Vahepeal sai tööd teha!

Eelmise kolmapäeva õhtul, kui parasjagu sai mõeldud, et oleks aeg mõned purgikujulised tabletid sisse võtta, tuli järsku pealikule kõne, et järgmisest päevast on vaja 10 meest Lahti lähedale miski puidutööstuse katuseid puhastama. Tegemist oli sama objektiga, kus eelnevalt juba oli 20 meest kahes vahetuses 24/7 tööd rabanud. Eelmine punt saadeti minema, kuna nad suutsid 10 päevaga teha ära töö, mille kohta soomlased arvasid, et läheb terve kuu.

Mis seal ikka, pakkisime asjad kokku ja põrutasime neljapa hommikul vara minema. Kell 8.00 pidime olema kohal. Mingisuguste vangerdamiste tõttu oli meid seal 13 meest. Töö oli lihtne, aga tyytu. Katused olid parajad lahmakad. Suht lamedad viilkatused, mille yks kylg oli kinnitamata andmetel umbes 60 meetrit. Sealt siis oli osadest kohtadest vaja lund vähemaks saada. Õnneks olid Risto ja Andres eelmisel õhtul usinasti õlut ja veini oma maos seganud ja enamus esimesest päevast sai nende yle nalja visata ja niisama ilkuda. Veidikenegi meelelahutust kolatamise vahepeale.

Siuksese tõstukiga vinnasime end katusele

Yks tegelane lõhkus jäisest lumest labidaga kuubikud lahti

Ylejäänud seltskond vedas siis klotsid lumekolaga minema

Jalutamist oli kõvasti ja seda tuli tihtipeale teha lahtises lumes, mille all oli libe plekk

Katusepinda oli seal meeletult, aga kokkuhoidlikud soomlased lasid ainult sealt lume ära vedada, kus arvutuste järgi see liiga raskeks võis minna. Yks katus oli juba varem sisse kukkunud, mille peale siis eelmine punt kohe peale võeti. 

Ööbimine oli saekaatrile kuuluvas 5 toalises korteris. Toad olid parasjagu pisikesed, nii et neisse yle 2-3 inimese eriti ei mahtunud ja 4 tegelast, nende seas ka mina, sättisime end elutuppa. Köögis läks kyll suht kitsaks, aga saime hakkama. Suurem häda oli õhtul peale tööd pesemisega, kuna oli ainult 1 dušš. Aga see ka liiga hull õnneks ei olnud.

Tegime esimesel päeval 10 tundi, siis 3 päeva 12 tundi ning esmaspäeval veel 4 tundi, siis otsustati meid koju tagasi saata. Täitsa hea meel oli, et sai lyhikese ajaga 50 tundi tööd kirja, on lootust ikka märtsi alguses mingitki palka arvele saada.

Nyyd istume uuesti Klaukkalas ja ootame tööd. Praeguseks on selgunud, et õnneks homseks on mingisugused katused puhastada, kust peaks vähemalt pool päeva kirja saama. Eks näha saab, ennegi juhtunud, et lendame usinasti peale ja siis selgub, et mingid tegelased on otsustanud töömahtu oluliselt vähendada ja siis tuleme paari tunni pärast juba tagasi.

Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt midagi erilist või huvitavat pole juhtunud. Tööd on endiselt suht vähe olnud ja enamuse ajast lihtsalt olen lebotanud kodus, vaadanud filme ja passinud interneeduses. Kedagi vahepeal arreteeritud ei ole ja isegi Jüri on jätnud maha oma harjumuse aeg-ajalt pilti taskusse pista.

Eile siiski tuli käia yhel katusel, millisele ma lootsin mitte sattuda. Maja ise kesklinnas ja mingi 8 korruseline. Enamus katusest oli tavaline, nii umbes 45 kraadise nurgaga või isegi lamedam, aga päris majaserva äärest algas teine katus, mis oli juba oluliselt järsem.

Sinna alumisele katusele tuli end lihtsalt köiega yle serva lasta ja pärast siis kuidagi köit mööda yles tagasi end vinnata. Ja mis kehva, all ei olnud ka lumetõket, mille taga rahulikult jalutada, nii nagu ylemisel katuseosal näha on. Yleval oli igati tore, aga alla ronimise peale ei tahtnud mitte kuidagi mõelda. Olin kindel, et ilmselt mitte kyll fyysiliselt, kyll aga vaimselt laseksin ma seal end pisut täis. Mainisin töökaaslastele seda, et ma siin katustel olen avastanud endal kõrgusekartuse ja õnneks nad olid nõus tööd nii korraldama, et mina sinna alla ei pidanud ronima.
Kokkuvõttes saime mingi 3,5 tundi kirja, mis paraku on viimasel ajal maru tavaliseks saanud, korralikke pikki tööpäevi, mis palgapäevad rõõmsamaks teeks, pole kuigi tihti siin saanud.  Mis teha, lumi ei tule tellimise peale kahjuks..

Täna oli ilus päikesepaisteline päev, tööd ei olnud ja otsustasin uurida, mis kyll yritas mu autot põlema panna. Kahtlustasin kliimaseadet, kuna umbes sealtkandist seda sinist suitsu tuli. Kuna ma varem ei olnud armatuurlauda lammutanud, siis ei teadnud ka kust alustada. Niisiis kruvisin esimesena lahti need kohad, mis lihtsam tundus. Lammutasin kohe hulga enne kui aru sain, et tegelikult mind huvitava koha avamiseks keskkonsoolis võinuks  ma pooled kohad kinni jätta. A siis oli juba hilja ja pilt nägi välja umbes selline:

Vaatepildi puhul pisut murelikuks tegi ainult see teadmine, et see asi tuleb tagasi kokku ka saada. Kliimaseadme juhtploki katkusin laiali ja sees oli selline vaatepilt:

Kahjuks ma trykiplaatidest  halligi ei tea, aga veidi imelikud paistavad mulle mingid plastiliinilaadse materjali plönnid kahe kondeka ymber. Kas nad sellised poolsulanud känkrate moodi peavad välja nägema, ma ei tea.
Igatahes kui see plokk oli eemaldatud, kusagilt sinist suitsu ei tulnud, nii et loodetavasti on mu masinaga võimalik nyyd iseseisvalt Eestisse tagasi sõita. Kliimaseadmest on mul hetkel nagunii suht siiralt savi, kuna salongi soojendus radiaator nagunii soojaks ei lähe ja konditsioneer ei yritanud töötamist isegi teeselda.

Lego kokkupanemine käis lihtsamalt kui arvasin, ainult kolm kinnituskruvi jäi yle. A kuna ma Eestis lammutan selle nagunii uuesti laiali, siis vast leiab tyhjad augud yles.

Loo lõppu lisan paar pilti.

Yles verandale organiseeriti väike trennisaal. Poksikott tuli kaltsukast, yks pink , kang ja hantlid olid juba siin keldris ning yhel lumeringil leiti prygimaja kõrvalt veel mingid pingid.

Suitsunurk

Kuna peale isaks saamist on mulle endale tihti tundunud, et ma olen parajaks pehmoks muutunud, pean vist endale sellised jalatsid ostma

Kahjuks ei lugenud purgi pealt, mis looma tillist on jutt

Selline pilt avanes mulle täna hommikul. Sellele eelnes rõdult vaatepilt, kuidas kaks härrasmeest, kes selle sõidukiga poodi läksid, tulid jalutades mööda teed  kodu poole. Ja keegi kolmas härrasmees, kellele see auto kuulub, magas ilmselt sel ajal Eestis sygavat und.

Eile hommikul sõitsid Maarja ja pealik Eestisse. Kuna prognooside järgi erilist tööpäeva oodata ei olnud täna, siis nii mõnigi mees asus katsetama, mis juhtub, kui kasutada oma organismi mõningate jookide filtreerimiseks. Igasugu huvitavaid asju syndis ikka sel õhtul ning hommikul pani punkti siis selline osav parkimine. Ja mis põhiline, kõik peale yhe mehe pidid siiski ka täna tööle minema. Õnneks ise olin eile madalat profiili hoidnud ja mingeid kummalisi vaevusi ei olnud, kuid paaril mehel olid esimesed tunnid õrnalt vaevarikkad.

Homme läheme mingi koolimaja katust lumest puhastama ja õhtul yritan viimase parvega Eesti poole liikuda, et esmaspäeval paari asutust kylastada.

Täna läksime tavapärasele lumeringile. Umbes peale kaheksandat objekti autot käima pannes tundsin kerget kärsahaisu. Mõni hetk hiljem ei saanud seda enam kergeks nimetada ning keskkonsooli vahelt hakkas sinist suitsu tulema. Syyte välja keerates õnneks see lõppes. Rohkem proovida ei julgenud, kuna turvakaalutlustel puudub mu masinas tulekustuti.

Maarja saatis oma autoga yhe tegelase järgi ning saime tööd jätkata. Hiljem rebis pealik mind enda autosse ja lohistasime minu sõiduki tagasi koju. Nyyd peab ilmselt internetist uurima hakkama, kuidas armatuurlaud välja katkuda ja seal taga juhtmeid taga ajada.

Päris kiire aeg on olnud vahepeal, õnneks ka mõningad syndmused, millest võib isegi miskit kokku kirjutada.

Eelmise nädala alguses kylastasin kodumaad korra. Teisipäeva õhtul kytsin taas yle mere põdramaale. Läksin kella viiese laevaga ja sellega tuli veel kaks siinset tegelast, et siis kolme inimese tõttu tasus juba autoga meile vastu tulla. Vastasel korral tulnuks bussidega majandada, mis on ilmselgelt ebameeldiv tegevus ja suhtkoht välistab laeva pealt odavate karastusjookide kaasa tarimise.

Helsingis ronisime laevalt maha ning Madisega terminaali jõudes avastasime, et Jüri oli tolli poolt rajalt maha võetud. Tegemist on suht tavalise nähtusega, et võetakse pisteliselt tegelasi vahele. Arvasime ka seekord, et ju nad loevad Jüri suitsupakid yle ja lastakse ta tulema. Ootasime pikalt ukse juures, aga keda välja ei ilmunud, oli Jüri. Mingi hetk läks Maarja asja uurima ning selgus, et Jüri oli arreteeritud. Imestasime kõik, et mille kuradiga ta siis hakkama oli saanud. Selgus, et tal oli mingi trahv aastast 2011 maksmata jäänud ja nyyd oli olukord selline, et tegelane oli tagaotsitavaks kuulutatud ning viidi sadamast otse vangi. Valikud olid kas istuda 13 päeva kongis või siis maksta trahv, 240 eurot, ära. Nii et siit vihje kõigile kalevipoegadele, et trahvid tasub ikka ära maksta, muidu võib juhtuda, et pistetakse kongi. Jüril paraku seda raha võtta ei olnud, aga meite pealik ikka järgmisel päeval läks ja lunastas härra välja.

Meie Madisega istusime siis rõõmsalt Maarja autosse ja lootsime poole tunni pärast juba sauna võtta ning mõnusasti kurku karastada mingisuguse imelise märjukesega, kuid nii see paraku ei läinud. Hoopis tööle pidime veel sel õhtul hakkama oma reisuriietes. Nu mis seal ikka, tund tiksus ja sai vähemasti eelootavaks nädalaks võileivaraha teenitud.

Muidu oli tore nädal, kuni pyhapäevani sai iga päev tööd rabada ja rikkust labidaga kokku kyhveldada, pyhapäeval aga mõnusasti leboasendis viibida.

Esmapa läks juba huvitavamaks. Tavalisel lumeringil veetsime 8,5 tundi umbes ning siis kutsuti miskeid katuseid puhastama. Terve kvartal oli täis 3 korruseliseid umbes 45 kraadise plekkkatusega maju. Ronisime siis aga mööda tuletõrjeredeleid ylesse ja asusime tööle.

Peab ytlema, et päris huvitav kogemus. Plekkkatus märja lumega on pehmelt öeldes väga vastikult libe. Ilma turvaköieta ei oleks juttugi seal midagi teha. Köied kylge ning lund lykkama. Meetod oli selline, et libistasid end mööda katust allapoole, kuni su jalge ette kogunes nii palju lund kokku, mis juba pidama jäi. Siis hakkasid kõrvalt lund samale tasemele allapoole kuhjama, et sai lund nii umbes poolteise kuni kahemeetriste ribade kaupa allapoole ajama hakata. Riba laiused väga laiad olla ei saanud, kuna sel juhul oleks köis liiga suure nurga alla jäänud ja libastumise hirmus see väga turvaline ei tundunud. Vastavalt kogemuste hulgale inimesed julgesid laiemaid ribasid teha. Paar meest mässasid nii, et nende jaoks tundus köis pigem segav faktor olevat. Isegi veits kõhe oli vaadata. Kõige kõhedam oli siis, kui jõudsid katuse alumise serva juurde, siis pidid mõnusa lumevalli, mida mööda oli vahva jalutada, kah alla lykkama. Siis jäi pidamiskohaks lumetõke. Kui kogu kraam oli alla lykatud, siis tuli end köit pidi kuidagi yles vinnata. Mõni mees tegi seda kuidagi põlvili vigurdades, aga lihtsam oli pysti köie abil yles kõndida, kasutades plekkkatuse valtsi kohti, kuhu peale astudes jalad väga ei libisenudki.

Kolmandal katusel oli aga selline olukord, et lund oli maru vähe. See tähendas seda, et võttis peaaegu pool katuse pikkust, et lund jalge alla nii palju koguneks, mis juba kandma hakkaks. Vot siis kiilus mul peas midagi korralikult kinni. Hakkasin kartma. Kohe nii hullusti, et tahtsin lausa hammastega katusest kinni hoida. Väga ebameeldiv olukord, peaks mainima. Eks ma siis hakkasin mõtlema selle peale kuidas ma varem hirmust yle saanud olen. Esimesed 30-35 langevarjuhypet ma kah sisuliselt iga kord lennukis värisesin hirmust. Aga iga kord sain sellest yle. Eks siis seekord kah peksin jõuga hirmu minema ja asusin tööd jätkama. Sain hakkama kyll, kuigi meeldiv just ei olnud.

Teisipäeval tuli minna samale objektile ja ylejäänud majad puhtaks lykata. Tõotas tulla pikk päev, seetõttu keskendusin hoolega ja peletasin hirmumõtted eemale. Täiesti edukalt. Esimesed katused suutsin isegi nii ära teha, et pyksid jäid kuivaks. Eelmisel päeval kui ikka kõhe hakkas, siis asetasid end kiiresti perseli vastu katust, mis tähendas väga kiirelt ylikylmi ja -märgi tööpykse.

Mingi poole päeva pealt hakkas väsimus juba peale tulema ja sellega kaasnes ka keskendumisvõime langus, mistõttu vaikselt hakkasin juba rohkem katuse ligi hoidma. Kui läksime viimasele katusele, mis meie grupil teha oli vaja, värisesin juba täitsa usinasti. Hoidsin end sajaga katuse ligi ja proovisin nägu teha, et kõik on kõige paremas korras. Kõige paremini see ilmselgelt välja ei tulnud, sest igasuguseid verbaalseid suguelundeid lendles minu ymber ikka väga tihedalt. Õnneks tööd ikka suutsin teha, kuigi oluliselt ettevaatlikumalt kui hommikul. Kõige hullem hetk oli siis, kui katus sai puhtaks, ronisin yles harja juures oleva kõndimisrenni peale ja tegin turvaköie allaronimiseks lahti. Vot siis oleks tahtnud lausa roomata mööda seda renni. Kuidagiviisi ikka kakerdasin redelini, seal juba teadsin, et iga redelipulgaga tuleb maapind lähemale.

Aga loomulikult ei jäänud see viimaseks katuseks. Kuna teised grupid olid saanud paar katust, kus oli eriti palju lund olnud, võtsid need neil nii kaua aega, et pidime yhe katuse veel tegema. Vot see oli halb uudis. Vaim oli keskendumisest väsinud ja pinge oli korra alla lastud seoses jutuga, et olime juba viimasel katusel. Vandusin ja hädaldasin seal all, aga midagi polnud teha, töö oli vaja valmis saada. Õnneks Jüri, kes oli meil all turvamas ja vilega märku andmas, kui inimesi liikus, arvas, et teeb selle viimase maja minu eest. Oi kui tänulik ma olin.

Ise-enesest ma ei saa hästi aru, kuidas ma siis nii põduralt seal esinesin. Omast arust ma kõige argpyksim inimene ei ole. On ju valjad seljas ja turvaköiega korralikult kinni, nii et isegi kui mingi jama oleks, siis maksimaalselt paar-kolm meetrit kukuks ja siis jääksid turvaliselt rippu. Minu puhul ei oleks seda kukkumist isegi nii palju olnud, kuna algajana ma kogu aeg sättisin köie pikkust, nii et yle poole meetri libisemist ei toimuks. Kordagi ei olnud varianti, et köis olnuks nii pikk, et isegi yle räästa serva oleks rippu jäänud. Aga ikka oli nii, et kui paaril korral jalgealune lumi yle räästaserva ajama pistis ja minul mõnikymmend sentimeetrit libisemist tekkis, enne kui köis mind peatas, kihutas syda juba paraja vingaaliga kusagile kummiku turvalisse säärde. Ise vaatasin kõrval, kuidas paar tegelast liiklesid ringi nagu mägikitsed, turvaköis lõdvalt taga lohisemas. Mõistus ytles, et midagi karta ju pole, aga ikka lõin vedelaks. Õnneks ma polnud ainuke, kes seal veits põdes, algajaid oli teisigi. A igaljuhul tundub mulle, et kõige turvalisem on ikka siis, kui minu ja maapinna vahel on vähemalt 1 km vaba õhku.

Kui kogu töö oli tehtud, selgus, et veel yhele objektile on vaja minna. Väga rõõmsaks see mind just ei teinud, kuna riided olid kõik läbimärjad ja suht läbi kylmunud olin. Seekord päästis mind see, et mu autol soojendus ei töötanud. Olime kahe autoga ja mõlemasse oli 5 inimest topitud. Uuel objektil aga oli vaja ainult 3 tegelast. Seega 2 inimest pidi paar tundi autos istuma. Minu autol aga teadupärast soojendus ei tööta ning need 2 oleksid väga ära kylmanud seal. Seetõttu saadeti mind koos 4 kõige lõdisevama mehega koju ära. Mina olin rahul.

Elamused aga ei olnud selleks õhtuks läbi. Kui Maarja koos meestega koju jõudis, selgus, et juba mitmeid kordi siin lehel mainitud Jüri oli magama jäänud autos. Ning totaalselt keeldus ärkamast ja yldse mingisuguseid elumärke peale hingamise näitama. Härral oli ilmselgelt jälle veresuhkur paigast ära ning taas tuli kiirabi kutsuda. Eks nad siis tulid ja putitasid härra uuesti jalgele. Nyyd oleme me siin kõik jälle targemad, et päevasel ajal kuskil autos või nii, ei tohi isegi lasta sel mehel magama jääda. Ei ole tal ka kerge elu..

Kolmapa oli kerge 7 tunnine lumering. Seal nägin täitsa vahvat vaatepilti, kuidas lumi suudab end katuselt vaikselt alla libistada. Samuti seda, kuidas traktoristid suudavad vahel meie tööd raskemaks teha.

Oleks te vaid kuulnud neid vandesõnu, mis Jüri teele saatis, seda olukorda nähes!

Eile oli vaba päev. Kyll oli hea. Enamuse päevast lihtsalt magasin maha, kuna iga kord kui voodis vedeledes arvuti lahti lõin, langes umbes 20 minuti pärast eesriie. Õhtu poole hakkasin tundma, kuidas kurk kergelt valulikuks tõmbab. Uhasin kõvasti taruvaiku kurku, kuid täna hommikul oli ikka asi nii valusaks läinud, et tekkis raskusi neelamisliigutustega. Ytlesin kohe pealikule, et võimalusel täna välja ei lähe vaid joon teed ja vanatallinnat vaheldumisi. Siiani on see ka õnnestunud.

Eile õhtul ka hakkasin mõistma, miks väidetavalt enamus soomes tööl käivatest meestest pidid siin kõrvalhyppeid tegema. Peab mainima, et kiusatusi tekib kyll:

Lõppu panen pildi yhest stiilinäitest, mis asendis siin härrad eile pidid vahepeal tööd tegema.

Täitsa vahva võib olla kõrge maja katuselt end niimoodi alla kyynitada.  Kuigi tegelikult peab mainima, et ma väga hullusti ei taha katsetada sellist tööasendit..

Ja just praegu, kui lõpetasin blogi kirjutamist, tuli info, et meie kangelane Jüri yritas yhel katusel natuke pilti taskusse asetada. Õnneks ta sai sellest varakult aru ja kolis sealt alla enne kui asi päris hulluks läks. Maarja tormas kohe igasugu söögikraamiga talle järele ja ta peaks varsti koju tagasi jõudma. Paistab, et seekord saab ilma kiirabita hakkama.

Eelmisel nädalal sai täitsa mõne elamuse

Esmaspäeval läksin lumeringile sellise härrasmehega, keda pooled meie majas elavad inimesed Jüriks kutsuvad. Sama nimega kutsuvad ka ylejäänud majakaaslased. Kõik oli tore ja ilus, kui järsku vist kolmandal objektil läks lõbusaks.

Tegemist oli suure keskusega, Jüri liikus eespool labidaga ja mina läksin kolaga järgi. Kolaks kutsume me neid laiu lykatavaid vidinaid, millega saab vähe tõhusama koguse lund korraga yhest kohast teise teisaldada. Mingi hetk jõudsin Jürile järgi ja avastasin, et tegelane istub miskise serva peal ja ilmselgelt pole tal hea olla. Hakkasin teda autosse talutama, et saab vähe puhata, ja siis tyyp mainis, et tal on suhkruhaigus ja kiiresti oleks midagi magusat vaja. Auto juures algasid tegelasel juba krambid, aga Jüri ytles, et kiirabi pole vaja, ainult et kiiresti vaja miskit syya.

Bensukani oli umbkaudu poolteist kilomeetrit ja peab ytlema, et päris kõhe oli sõita 80 km/h, kui kõrvalistmel miski mees oma lihaseid ei kontrolli ja tõmbleb ning krambitab. Turvavöö panin igatahes peale.. Bensujaama kõrvalt mäkdoonaldsist sain talle siis kokat ja miskeid suhkrukringleid. Kyllaltki huvitav, samas muidugi ka kõhe, oli vaadata, kuidas mees neid manustada yritas. Mingil hetkel suutis ta peaaegu tagaistmele ronida. Seda kusjuures esiistmete vahelt mitte yle nende. Paraku söögist-joogist ei paistnud erilist kasu olevat ja härrale tundus, et kõige mõistlikum on auto kõrvale lumme viskuda ja seal igasugu huvitavaid liigutusi harrastada. Hommikvõimlemise moodi see igatahes välja ei näinud. Sel hetkel otsustasin ikka kiirabi kasuks.

Kiirabil loomulikult läks aega ja mina ei osanud selle ajaga midagi peale hakata. Kõrvalt võis päris yllatav vaatepilt olla, kuidas yks mees tõmbab väliselt rahulikult suitsu ja tema kõrval maas viskleb teine krampides. Aga tõesti ei osanud midagi välja mõelda, kuidas tegelase kannatusi leevendada, polnud ju ma varem sellises situatsioonis olnud. Veits aja pärast ma vaatasin vähe ringi ja kui pilgu tagasi pöörasin, siis Jüri oli just pysti tõusnud, pyhkis pykse lumest puhtaks ja ytles, et nyyd on kõik korras. Nigu nipsti oli hoog ära kadunud, kui manustatud suhkur õigesse kohta jõudis. Igaljuhul ootasime kiirabi ära ja nood pumpasid talle ka veel igasugu asju sisse.

Pärast Jüri ytles, et tal on alati millegipärast komme, et kui hoog peale tuleb, siis ytleb, et kiirabi pole vaja, kuigi tegelikult just seda tuleb teha ja võimalikult kiiresti. Järgmine kord tean, kuigi ma siiralt loodan, et sellisesse olukorda ma enam ei satu.

A mis seal ikka, läksime aga ringi peale tagasi ja jätkasime tööd. Kuid peab mainima, et ega terve päev ei julgenud teda eriti silmist lasta ja iga kord kui ta korra puhkas või niisama kerge pausi tegi, oli mul hirm, et kas nyyd algab trall jälle pihta. Päeva lõpu poole mingi hetk sõitsime jälle kiiresti bensukasse, kui ta tundis, et kiirabi poolt manustatud asjad hakkavad mõju kaotama.

Teisipäeval olin Ristoga ringil ja kolmapäeval oli vaba päev. Neljapäeval jälle ring.

Reede hommikul saadeti mina, Risto ja Jüri miskise koolimaja katust puhastama. Öeldi, et peaks täitsa pika päeva sealt kirja saama. Ronisime siis usinasti katusele mööda seina peal olevat redelit. Ma yldiselt kõrguse suhtes liialt tundlik ei ole, aga 5. korrusele minnes võttis kõhedaks kyll, mingit turvaköit või asja ju ronimise hetkel ei ole. Yleval katusel muidugi oleme rakmetes ja köiega ikka kenasti kinni kuskil.

Peab ytlema, et jälle oli Jüril vist halb päev. Kõigepealt suutis ta yhe labida pooleks murda, mis seal ikka, tõi alt järgmise. A see vist talle ka väga ei meeldinud, kuna suutis selle alla pillata. Umbes sel ajal tuli koolist miski asjapulk ja selgitas, et tegelikult meil eriti ei olegi seal vaja midagi teha, ainult paarist kohast serva pealt lumi ära ajada. Suurivaevu saime kõigest kaks tundi kirja.

Peale seda saadeti meid järgmisele objektile. Mingi ridaelamu katus vajas puhastamist. Selgitati meile, et kogu lumi katuselt minema ja kusjuures ainult yhte kylge võis seda maha lykata, teise poole sodi tuli yle harja tassida. Hindasime olukorda ja helistasime Maarjale, et saatku meile kohe kõvasti mehi juurde koos lisavarustusega, kuna muidu me jääksime sinna vähemalt poole ööni. Tunni aja pärast oligi 4 tegelast veel juures ja töö hakkas kiiremini kohe liikuma. Ja siis ilmus välja mingi kohalik tegelane, kes ytles, et me teeme kõike valesti jne. Et alla ei tohi lund yldse visata ja peame ainult päris äärest räästad ära puhastama. Ja mis kõige toredam, lund ei tohi alla visata vaid peame selle sättima katusel kohtadesse, kus seda vähem oli ja siis seal veel selle siledaks patsutama, et tuul ei hakkaks lumetykke alla puhuma.

Yhesõnaga pidime tegelema millegagi, mida viisakaid sõnu kasutades võiks parajaks pornoks nimetada. Vahepeal tuli veel firma, kelle kaudu me tööd saame, esindaja kohale, kes jälle mingit muud juttu ajas. Kogu rahvas oli suhteliselt närvilised seal, kuna kogu aeg jutt muutus, mida teha ja mida mitte.

Miskisel hetkel kuulsin tyypide poolt vandumist ja hõikeid. Vaatasin ka sinnapoole ja arvake ära, kas ma seal teiste hulgas Jüri nägin? Loomulikult mitte! Tema hea päev oli sellega jätkunud, et ta katuselt alla sadas. Poolel teel veel lõhkus miskise varikatuse ära. Kuna tegemist oli suht lameda katusega madala majaga, siis keegi turvaköisi ei kasutanud. Sama maja madalus päästis ka Jüri, kes vähimatki viga õnneks ei saanud.

Pärast veel selgus, et see ei olnudki ainult 1 ridamaja, vaid et seal on veel 3 maja, millest yhe tegime ära ja teisi kahte mindi tegema täna. Lisaks peab veel Maarja ära klattima selle lõhutud varikatuse teema, mis ei pruugi kõige lihtsam olla, kuna seal pidid kaks juristi elama.

Laupäev oli suht vastik päev. Selles suhtes oli muidugi tore, et sai tööd teha, aga tööks oli paraku peaaegu puhas jää lõhkumine. Töötunde tuli 6 ja umbes 5 sellest lõhkusime lihtsalt jääd. Nu selliste vidinatega, mis näevad välja nagu kõplad, aga on ära unustatud ots kõveraks painutada. Peab ytlema, et randmetele see harrastussport just meeltmööda ei ole. Need lõid ikka korralikult tuld. Jää oli ka väga jäik kuidagi ning otse loomulikult graniitkillustikku täis. Vandesõnu lendas sel päeval rohkem kui rubla eest. Vahepeal veel sidus keegi oma koeravolaski meie lähedale käsipuu kylge. See sell muidugi arvas, et need 2 eestlast on tema lähedal ainult selleks, et tal oleks kellegi peale haukudes aega viita. Eks siis tema haukus ja meie vandusime, harmoonia missugune! Rõve ja raske oli, aga mis seal ikka kurta, töö on töö ja tunnipalk jooksis, teised tegelased istusid kodus.

Mis mind veel päeva jooksul häiris, oli see, et paljud inimesed tulid minuga nii möödaminnes juttu puhuma. Just minuga, mitte minu kõrval oleva Inoga, kes mõistab soome keelt. Minul paraku on arusaamisega tuntavaid raskusi. Pooled jutupuhujad olid muidugi laupäeva lõuna ajaks end tõhusa auru alla juba joonud, mis diktsioonile ja jutu arusaadavusele veel lisaks jälje jätsid.

Täna sõidan korra Eestisse, et seal miskitest ametiasutustest läbi astuda ja pealiku auto kodust purgisuppi ja moosi täis laduda. Ilmselt tuleb ka mõned gaseeritud joogid kaasa võtta. Kuna täna oli oht, et tuleb tööd, siis plaan oli selline, et kella 10.30-ni ootame Otiga kõnet ja siis liigume 14.00 laeva peale. Vahepeal aga arvas pealik, et ega ikka tööd ei tule ja me võiksime 11.30 laeva peale end sättida. See tähendas, et pidime 10 minutiga end valmis panema ja minema sõitma. Õnneks jätsin kiiruga ainult paar tähtsamat asja maha. Autosse istudes veel selgus tõsiasi, et Oti vana Passati aku on elektrilises mõttes täiesti ohutu. Õnneks selle sõiduki saime kiirelt käima lykatud ja jõudsime kenasti sadamasse ning eelviimase autona laeva peale.

Nädalavahetus naistega!

Millagi nädala keskel teatas mulle pealik, et saadab mulle siia nädalavahetuseks 3 naist! Väga meeldiv on selliseid uudiseid saada. Reede õhtul aga selgus, et 3-st oli saanud 2. Pealiku naine oma sõbrannaga, kes tulid soome miskisele tuhkrute väljanäitusele. Neil endal  oli kaasas 13 looma. 

Peab ytlema, et saan kenasti aru, miks rahvakeeli nende nimetus tõhk on. Hais oli täiesti märkimisväärne, hoolimata sellest, et kõik need tegelased olid Eestis hoolikalt puhtaks kyyritud ja praegusel hetkel ei pidanud nad sisuliselt yldse haisema. Enamasti pidid kodus peetavad tuhkrud kastreeritud olema, siis nad ei haise väidetavalt peaaegu yldse. Siia saabunud naisterahvad on aga sellised entusiastid, kes kasvatavad ikka teovõimelisi isendeid, paljundavad neid ja käivad neid veel näitustel näitamas. (Näituse ruumid peavad kyll ilmselt ylihästi ventileeritavad olema.) Ka seekord viidi mõned auhinnad koju. 

Praegu tuulutan usinasti sauna ja dussiruumi, kuhu need tegelased (tuhkrud, mitte naisterahvad) kaheks ööks majutatud olid. Nende siinoleku ajal oli see hea, et kuna dussi alla ei saand loomade tõttu minna, siis kui tekkis endal korra kahtlus, et äkki enese pesemata olemisest võib mõni aroom lendlema minna, tuli lihtsalt salaja natuke ust paotada, mispeale levis majas taas tuhkruhais ning polnud kartagi, et keegi mind haisukotiks peaks.

sellised ägedad uudishimulikud tegelased

see särk läks ilmselgelt paar tundi hiljem pesumasinasse

Väidetavalt peaks neil sellidel ka selline instrument keres olema nagu selgroog. Väga raske on seda uskuda, sest väänata võis neid igatepidi nagu madusid. Ilmselt nad ise vahivad pidevalt yle õla, et teada saada, millega nende tagumine pool kerest tegeleb. Või siis on neil sellest siiralt savi ja lihtsalt loodavad, et tagapool on ka elu lust ja lillepidu.

Homme peaks suurem seltskond jälle tagasi siia tulema, kuna eile juba pisut lund tuli ja lubatakse juurde. Eks näha saab!

Hrmuäratav postitus

Ma loodan, et selle teadaande tõttu mind minu fännide hordid maha ei jäta, kuid pean tunnistama, et ma täna pyhkisin köögi põranda puhtaks.

Yksildane lebotamine

Esmaspäeval sõitis kogu seltskond siit ära Eestisse, kuna lund ja tööd pole. Ise ma vaatasin, et odavam tuleb siin vegeteerida, kui maksta laevapiletite eest ja seda kodumaal teha. Pealegi lisaks piletitele oleksin ma suht tõenäoliselt pidanud mingis ulatuses oma vananemist tähistama, mis aga kindlasti mu järgmise kuu pangamaksete koha pealt kõige õigem tegevus ei oleks.
Ega mul siin suurt palju tegemist ei ole.  Ainuke vaatamisväärsus wikipedia andmetel siin linnas või kylas on mingi 2004 aastal ehitatud kirik. Oleks see natukene, näiteks 14 sajandit vanem, siis võiks ju jalutada sinna.
Teisipa tõin lukupoest vajamineva vidina ära ning pisut ka söögikraami. See tundus juba nii suur saavutus, et ei hakanud kuni tänaseni rohkem rapsima, ei või ju ennast ära rebestada kah! Täna putitasin siis ust natuke.

Nagu uus!
Kahjuks oli poest  toodud puitmaterjal yle ootuste viletsa kvaliteediga, lisaks veel see, et uks ise ka suht lödi ja loomulikult ei viitsinud ma seda remonditööde ajaks maha võtta. Tegelikult oleks võind seda ikka teha, aga mõistlikud ideed tulevad ikka liiga hilja. Õnneks paari meetri kauguselt vahet enam ei tee, kuid kevadel enne värvimist tuleb selle vastu usinasti liivapaberit hõõruda. Eriti mõnus oli muidugi viimase laua pikuti pooleks saagimine. Majapidamisest leidsin selleks tegevusest vaid yhe vana  roostes  käsisae. Õnneks mingit ylemust ei olnud peale passimas, et miks mul selle nysimisega nii kaua aega läheb.
Installeerida tuleb veel ka käepide, mille J. raudkangiga hellalt eemaldas. Kuniks ma ei tea, kas see hävis, ei hakka ma poest uut ka tooma, peab senikaua niisama hakkama saama. Lukk käib ka natuke raskelt, aga ma ei tea, kas see on viletsa õlituse syy või siis suutsin ma selle kuidagi viltu pinge alla sättida. Eks see selgub kasutamise käigus. Õnneks luku eemaldamine ja augu sobivamaks uuristamine ei ole raske. Samuti on veel laudadesse tagumata umbes pooled naelad, kuna ma ei leidnud korralikku haamrit ylesse ja kasutasin miskit igivana vasarat, mis tõenäoliselt on mõeldud naelte kõverdamiseks, mitte sirgjooneliselt puitmaterjali sisse saatmiseks. Õnneks ma olen näinud siin päris haamrit ja kyll see mingi hetk välja ilmub.

Peale pingelist töötundi leidsin kylmkapist miski imeliku vidina. Selgus, et sellele vidinale meeldib hirmsasti olla sellises asendis minu suhtes:

Peab ytlema, et ka minul ei ole midagi selle vastu, kui taolised vidinad minu suhtes sellises asendis aega veedavad..

Nagu eelmises postituses mainisin, liikusin eelmisel laupäeval Mikaeli juurde karastavaid vedelikke manustama. Lisaks joomar Vellule tuli sinna ka miski kolmas tegelane Antti. Peale tavapäraseid viisakusavaldusi mainis tyyp, et ta on mind näinud. Ta oli eelmisel aastal Nurmsis ymmarguste kursusel käinud. Maailm on väike..

Mikaeli juures juhtus igasugu toredaid asju, millest ma kyll suures osas praeguses kirjatykis vaikin. Nii palju siiski mainin, et ilmselgelt ma pyhapäeval sealt ei lahkunud. Selle asemel hoopis sõitsin Velluga esmapa hommikul Tampere lähistele tema koju, et minna lähedalolevate karjääride servadele ground launching'ut tegema. Head tõlget ma sellele inglismannide keelsele väljendile ei leia. Põhimõtteliselt on tegemist siis tegevusega, kus ronitakse miski vahva mäekylje peale, aetakse selga langevari ning siis usina mäest alla jooksmise käigus saavutatakse nähtus, et vari hakkab kandma ja saad kenasti siis kupli all oru põhja lennata. Kindlasti ärge ajage asja segi BASE hyppamisega, mil puhul kalju või mõne muu vidina pealt alla karatakse. Seda teen ma ka kunagi, aga praegu on selleks veel pisut vara.

Plaan oli ilus. Vellu kodu lähedal on palju kruusakarjääre, kus saab leida peaaegu igast ilmakaarest puhuvale tuulele sobiva nõlva. Kahjuks sai valitud pisut vale päev, nimelt selline, mil ei puhunud sisuliselt mingisugust tuult. Selle vastu aitab selline rohi, et lihtsalt tuleb kiiremini joosta mäest alla, et saaks vajaliku kiiruse kätte, mil tiibvarjul mingisugune tõstejõud tekib. Proovisime 4 erinevat nõlva, aga veendusime kahjuks, et põlvili lumes Ben Johnsoni moodi spurtimine võib olla pisut raskendatud. Lennata meil seega ei õnnestunud, kyll aga sai kõvasti vannutud, higistatud, joostud ja mäest yles ronitud. Ainukesed rõõmustavad hetked olid need, kui vaatasid, kuidas teine tyyp vannub, higistab, jookseb ja mäest yles ronib.

Õhtul avastasime Velluga, et kummalisel kombel on meie lähedusse jälle kergelt toruja kujuga instrumente siginenud, mille sisse oli hulk kihisevat ollust sätitud. Lasime neil head maitsta ja Vellu näitas mulle oma stuudiot. Tegelane on vana lauda yhte otsa ehitanud päris tegija stuudio, kus ta oma bändiga proove teeb ja ka muudele vokaal-instrumentaal gruppidele plaate lindistab. Kui kysisin, et kas seina ääres rivis olevad 9 kitarri on kõik tema omad, tuli vastus, et ei ei, nii ull see asi ka pole, et yks neist pillidest on siiski ta sõbra oma. Peale seda yritasime veel täiesti tulutult paarile tytarlapsele yle interneti selgeks teha, et kui nad magama hakkavad sättima, et nad siis veebikaamerat kinni ei paneks.

Teisipäeval oli täiesti tuulevaikne ilm, nii et mäe peale minema ei hakanud ja kärutasin koju tagasi. Veendusin taaskord, et ei ole kõige targem idee tulla talvisesse Soome autoga, millel salongisoojendus ei tööta. Ylejäänud päev sai niisama maha jobutatud, kuni öösel kell 12 helistas Maarja, et hommikul kell 4 on äratus ja tööle minek. Kuna tubli pooled või isegi rohkemad tegelased olid lumepuuduse tõttu Eestisse sõitnud, siis pidime vähendatud koosseisus tööga hakkama saama. Korraliku lume korral tulnuks ikka väga pikk tööpäev, aga kuna lund oli vähe, saime umbes 12,5 tunniga ringid ära tehtud. Kõvaks abiks oli muidugi see, et hommikul esimese praamiga tuli Eestist tagasi ka Maarja koos mingi koguse usinate labidameestega.

Neljapa hommikul oli jälle äratus kell 4. Tegelikult kyll minu jaoks toimus ärkamine pool tundi varem, kuna millalgil öösel oli pealik J. Eestist kohale jõudnud ning asunud siin Ristoga hundijalavett mekkima. Tulemuslikult. Õnneks ka nii tulemuslikult, et kui nad mind oma kolistamisega yles ajasid, siis said nad mulle teatada, et kohv on juba valmis tehtud. Lyhikeselt 6 tunniselt päevalt tagasi jõudes ootas mind ees kerge yllatus. Või noh, yllatuseks on seda raske nimetada, kuna antud situatsiooni oli ilmselgelt oodata. Nimelt allkorruse toal, kus me J.-ga pesitseme, oli ainult 1 võti. Maarja ytles kohe, et isegi kui mina võtit tuppa ei unusta ja ust lukku ei tõmba, siis J. saab sellega varem või hiljem hakkama. Selline asi oligi juhtunud ning J. kasutas raudkangi ja labidat, et läbi ukse tuppa sooja saada. Ja koduteel olin just mõtisklenud, et täna kindlasti lähen teen võtmest koopiad. Jäin 1 päeva hiljaks.. Kahjuks pilti unustasin tegemata.

Sellise uudise peale ma ilmselgelt uurisin ka natuke lähemalt, et mis häid jooke J. Eestist kaasa tõi. Võib ääremärkusena lisada, et seetõttu ma eile ukse remonditöödega veel ei alustanud.

Täna olin ikka nii tubli, et alustasin ukse putitamist. Valmis kahjuks ei saanud, kuna vaba päev tingis väga hilise voodist eemaldumise ning yhel hetkel oli liiga pime, et edasi tööd teha.

parempoolne osa on uus, installisin ka luku, mis paraku korralikult tööle ei hakanud ja pean käima esmapa lukupoes lisavidinaid hankimas

Praegu aga lõbustan ennast sellega, et vaatan januseid majakaaslasi ja ryypan vaikselt õlut. Nendel on saunaõlled juba hoolikalt ära tarvitatud, aga mina oma synnipäeva kasti enne lauale ei pane, kui kuupäev ikka 20.01.2013 kukub. Jah, 33 eluaastat saab täis, nyyd pean vist iga päeva võtma kui viimast..

VABALTKUKKUJAST SAI KALEVIPOEG

Eluke muutus selliseks, et otsustasin oma intellektuaalomandispetsialisti karjääri lõpetada eelmise aasta lõpus. Sellega tekkis kohe kysimus, et mis saab edasi ja kust kohast hakkab eurosid taskusse voolama, millega erinevad pangad õnnelikuks teha ja ka enda makku aegajalt midagi rõõmustavat sättida. CV sai interneeduse avarustesse yles riputatud ja isegi tunti minu vastu mõnelt poolt huvi. Samas olen ma jälle nii laisk loom, et kuidagi ei viitsinud liiga aktiivselt tööotsimisega tegeleda. Lisaks sellele tundus väga ahvatlev mitte midagi teha mingi aeg. Koondamisrahade najal see isegi natuke aega õnnestuks.

Paraku praktilisem pool mõistusest ytles, et päris niisama seda asja jätta ei saa. Tuli meelde, et mu tädipoeg J. tegeleb Helsinki piirkonnas lumekoristusega, millega võib vabalt paar korda rohkem teenida, kui Eestis tavapärase insenerina. See annaks kevadel rohkem aega miski päris töö leida ilma, et peaks esimesest võimalusest kinni haarama. Ka tundus täitsa hea ideena end paar-kolm kuud kevadeni tuulutada kontoris istumisest ja miskit fyysilist tegevust vahepeal harrastada. Väike mure sellega muidugi tekkis, et kui ma siin usinasti tööd teen, siis äkki kevadel pole enam keskkeha kandis seda suurepärast ymarat reservuaari, kuhu erinevad karastavad joogid sisse mahuksid. Igatahes otsustasin sellega riskida.

Neljapäeval, 3. jaanuaril ostsin K-Rautast hunniku tööriideid, järgmisel päeval käisin Soome rohelise kaardi koolitusel ja õhtul kytsin juba Soome poole minema. Helsinkis sain kenasti laeva pealt maha ja kirjutasin GPS-i aadressi sisse, kuhu ma pidin kohale navigeerima. Kõik tundus ilus, aadressi leidis aparaat yles ja puha, aga kui sõitma hakkasin, selgus, et GPS arvas, et ma olen kusagil Lätis ja käskis mul 23 km pärast vasakule keerata. Õnneks olin laeva peal google'i kaardi pealt paar väljavõtet arvutisse teinud. Igatahes mälu järgi sain Helsinkist välja sõidetud ja leidsin yles maantee, mis viib Tamperesse. Edasi oli juba lihtne, tuli lihtsalt jälgida, millal näitab mingi äge silt, et siit saab Klaukkala poole ära keerata.

Klaukkala on miski kyla või alev umbes 25-30 km kaugusel sadamast. Seal on J. rentinud yhe mõnusa maja, kus ta pesitseb ning kuhu majutab ka mingi koguse töömehi.

Kui kohale jõudsin, siis oli siin inimeste kontsentratsioon ysna suur, kuna J.-l olid kylas ka naine ja lapsed. Lisaks elab siin ka täditytar Maarja kes firmas hull asjaajaja on ning ka ise tihtipeale labida haarab. Ja veel 5 töömeest. Kogu see punt pidi 3-toalises majas hakkama saama. J. pere oli yhes toas, 4 noort tyypi teises toas, mina, Maarja ja Risto saime horisontaalasendi sisse võtta elutoas. Meenusid kohe Austraalia ajad, kus sai ka 12 inimest toas elatud. Aga Austraalias ei olnud meeldivat sauna majas, mis siin õnneks on olemas. Natuke ebamugav muidugi on sellise pundiga nii väikeses majas olla, aga kellelgi ei ole keelatud ise oma raha eest endale korter või maja rentida, selle asemel, et need paar kuud kannatada privaatsuse puudumise pärast, aga maksta elukoha eest kordades väiksema summa.

Hoov on meil päris vahva. Just autode koha pealt. J.-l on 2 autot, lisaks veel minul, Maarjal ja poistel. Ja maja omaniku miski risu vedeleb veel siin ning mingi aeg oli J. naine  yhe masinaga siin.

Pealik J. buss oli mingi aeg pisut ära lagunenud. Poolass oli pooleks ning ka yks pidur oli tõhusalt peale jäänud. Algul seisis see tänava ääres, aga nii seda jätta ei saanud. Kuna kinni kiilunud piduriga autot oli suht niru mäest yles hoovi vedada, siis sai veits aretatud. Tõstsime selle korra yles ning asetasime ratta alla suure lumekyhvli. Ja ylesse me selle saime nigu nipsti.

Päev hiljem või vist isegi samal päeval tulid poisid linnast ja kirusid, et nende Passatil yks tagaratas oli mingeid trikke teinud. Vaatlemisel selgus, et rattalaagrist polnud suurt midagi järgi jäänud. Tahtsime seda natuke paremini parkida, kus võtta ette esialgu lammutustööd ning seejärel remonditööd. Ott sai umbes 5 meetrit autot liigutada, kui ratas otsustas oma teed minna. Õnneks jäi ikka kuidagi rattakoopa alla pidama ja masin ei kolksatanud rattarummu peale põrandale.

Peab ytlema, et poistel vedas, sest enne seda olid nad kiirteel rõõmsalt 120 km/h uhanud. Kuna auto oli väga halvasti blokeerimas tervet sissesõiduteed, tuli jälle midagi välja mõelda, kuda see jalust ära saada. Kuna J. autoga oli kogemus olemas, siis aitas jälle välja lumelabidas. Praeguseks on uued jupid juba hangitud ning käib lego kokkupanek.

polegi varem näinud, et sellises asendis rattapolte lahti keeratakse

Nyyd võiks siis siinsest tööst ka rääkida. Idee poolest peaksin ma pikki päevi lund lykkama, aga mida pole, on see valge ollus. Seega toimub päevad läbi yks paras molutamine ja Eestist kaasa võetud karastusjookidega kõri hellitamine. Mõni päev tagasi arvas J. et võiks vaadata allkorrusele, kuhu maja omanik oli plaaninud sauna ehitada. Tundus paljulubav ning ehitasime siia omale mõnusa pesa.

pilt on tehtud oma viimaste päevade põhiasendist voodis

Ei saa seda just paleeks nimetada, aga väga mõnus omaette koht kus rahulikult istuda, magada ja ka näiteks karastavate jookidega oma vere koostist modifitseerida. Seda me ka kohe pisut tegime.

tähelepanelikumad pildivaatajad näevad laual ka legendaarset HK Sininen  vorsti

Nii me siin elame ja ootame lund. Eestis kyll kuuldavasti on härrad Lumesadu ja Tuisk usinasti oma arvamust inimestele peale surumas, kuid paraku härra Põhjatuul ei lase neil siiapoole oma nägu näidata. Siiski teisipäeval natuke sadas ja kolmapäeval läks kaks meeskonda välja. Yks punt oli minu autos. Äratus oli kell 4 öösel ja väljasõit kell 5, kuna kella seitsmeks, mil algab siinmail tööpäev, pidid teatud objektid juba lumest puhastatud olema. Põhilisteks kohtadeks, mida me praegu koristame on erinevad kortermajad, samuti ka ridaelamud ja mõningad ärihooned. Ise-enesest midagi rasket pole. Kõik trepiesised ja varuväljapääsude esised tuleb lumest puhtaks lykata ning kus vaja, ka killustikku puistada. Mõni objekt võtab 4 mehe peale vahest ainult 5-10 minutit aega. Eks see aeg sõltub ka lume hulgast. Kolmapäeval kulus meil umbes 33 objekti puhastamiseks mitte liialt täpselt 9 tundi. Palju aega läks just objektilt objektile sõitmise peale ja töövahendite autost ja autosse tõstmise peale.

Alustuseks oli igatahes hea, et esimesel päeval ei pidanud ma oma kontoris istumisest lödiks jäänud lihaseid liialt kõvasti tapma. Mõningad lihased kyll andsid kergelt tunda järgmisel päeval, aga ei midagi hullu.Osad poisid said näiteks 26. detsembril oma esimesel tööpäeval 17 tundi jutti uhada. Eks sellist asja tuleb vbolla eneselegi veel ette, kui tuleb korraga palju lund ning lisaks tavatöödele peab ka katuseid puhastama. Palju sõltub ka sellest, kui palju mehi on võtta, kuna paraku tuleb siin äris tihtipeale kokku puutuda tegelastega, kes leiavad endale mõne teise töö ja teatavad sellest alles siis, kui nad peaksid objektile jõudma, aga alles siis nad mainivad, et nad on juba lahkunud. Sel juhul peavadki teised meeskonnad nende töö ka ära tegema ja päevad võivad maru pikaks venida. Raske on, aga õnneks palgapäevale mõtlemine pisut lohutab.

Praegu nagu polegi väga rohkem miskit kirjutada. Homme õhtul sõidan praeguste plaanide järgi Vantaasse langevarjur Mikaelile kylla ja meiega yhineb ka joomar-langevarjur Vellu. Plaanis on Mikaeli saunas end mõne kihiseva joogiga karastada. Aga kui homme otsustab mingi ime läbi tõhus kogus lund alla sadada, siis jätan selle sõidu ära, kuna pyhapa peaks siis kell 4 jälle end liikvele sättima.