05.11.2008

Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.

06.11.2008

Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.

8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.