16.11.2008
Teisipäeval käisime vaatamas Austraalia kõige kõrgemat koske. 268 meetrit. Päris muljetavaldav. Lahe oli ka sinna sõita. Tee kulges mööda mäekylgi ja oli ääretult kitsas ja kurviline. Võimas, sõnadega on raske kirjeldada. Kose peamine vaateplatvorm oli yleval. Kuna meie soov oli ujuda kose all, siis olime suht rõõmsad, nähes, et alla viib rada. 1,4 km pikk, ja kogu aeg allamäge. Lõbustasime end veidi sellega, et lugesime infotablood. See jutustas, et rada on raske, sellele ei tohiks minna, kui sul pole korralikke jalanõusid, korralikke riideid, piisavalt vett ja piisavalt fyysilist vormi. Asusime rahuliku sydamega rajale, kandes jalvarjudena vaid plätusid ning riietena ainult lyhikesi pykse. Vett meil ka loomulikult ei olnud kaasas. Rada oli kyllaltki järsk, aga midagi hullu polnud. Sellegipoolest suutis Scotman umbes 200 m enne alla jõudmist loobuda ja otsustas yles tagasi minna. Täiesti arusaamatu. Kosk oli alt vaadates veelgi ägedam. Igalpool olid loomulikult sildid, et ei tohi yritada seal ujuda, aga me sellest ei hoolinud. Aega võttis, et yle kivide kohale jõuda, aga ujuma me läksime.
Peale kose juures käimist ei märganud me kaardil yhtegi muud atraktsiooni lähikonnas ja sõitsime otse Townsville’i. Põhja-Queenslandi suurim linn. Peamine põhjus sinna minekuks oli, kuna sealt väljuvad praamid Magnetic Islandile. Olime sel õhtul laisad ja ööbisime miskis hostelis. Kolmapäeval põrutasime siis Magnetic Islandile. Tegemist on ääretult looduskauni saarega kus inimesed armastavad puhkamas käia. Meilgi polnud muud plaani kui laupäevani seal lihtsalt randades lebotada ja täielikult lõõgastuda. See õnnestus imehästi. Scotman kalastas enamuse aja, teised lebotasid niisama ja mina kolasin mõnedel matkaradadel.
Eile, laupäeval tulime suht varakult saarelt tulema. Mina tahtsin tingimata käia merenduse muuseumis. Jätsin muu rahva autosse passima ja läksin seda asjandust kaema. Ootasin miskit vägevat ja suurt muuseumi, aga kahjuks oli tegemist kyllaltki mõttetu pisikese muuseumikesega, kus eriti midagi huvitavat ei olnud. Õnneks piletiraha kysiti ainult 6 taala.
Peale muuseumi kylastust sõitsime keset linna oleva mäe otsa. Fort Hill. See tasus sajaprotsendiliselt ära, väga head vaateplatvormid olid seal ja kogu linn oli justkui peo peal. Kes iganes Townsville’i satub, peaks tingimata seal yleval ära käima.
Miski kella nelja paiku asusime teele Byron Bay poole, kus läheme jahiga 3 päevasele reisule. Kuna tee peale jääb meie armastatud ja vihatud Home Hill, siis otsustasime siin peatuda ja endiste töökaaslastega natuke pidu panna. Peatuspaigaks on meil siin Comfort Stop. Koht, kus on tasuta dussid, peldikud ja ka köök. Naljakas oli see, et tegime parasjagu syya, kui järsku hakkasid töökaaslased siia vajuma. Kõigil joogid kaasas ja pidu läks lahti. Lõpuks oli siin mingi 20 inimest vähamalt. Me ei pidanudki ise hostelisse ronima, kust meid nagunii mingil hetkel oleks välja visatud. Maru äge. Trall kestis hommikul kella viieni.

panin natu pilte kah yle pika aja yles. pildid