varjus 42 kraadi sooja, nii et ärge lootkegi, et ma suudan miski aruka postituse kirjutada. Ja siin ei ole suvi vaid kevad.. Ja ma pole sugugi kõige soojemas piirkonnas austraalias..

13.10.2009

Terekest jälle, yle pika aja. Kuna elan karavanpargis, kus puudub internet ning tööpäevad on tavaliselt umbes 11 tunnised, siis pole ka aega kuskile internetipunkti või langevarjuklubisse minna. Paar korda olen kyll saanud võrku, aga siis olen enamasti kiiruga tegelenud ainult miskite arvete ja muude jurade korda ajamisega internetipangas. Muude jurade hulka loen ka tervisekindlustuse tegemise. Võin nyyd rahumeeli jälle igasugu lollusi teha, kuna 65 000 euro eest hyvitatakse mu haiglakulusid. Alates märtsist olin ma igakylgselt kindlustamata. Õnneks seoses suure töötundide arvuga, hakkab olukord finantsiliselt vähe muhedamaks muutuma.
Eelmisel nädalavahetusel käisin RMOA (Russian Motorbike and Sidecar Owners Assotiation) kokkutulekul. Asi toimus Weabongas, yhes mahajäetud kullakaevanduses, siit umbes 600 km kaugusel. Kuid sellest yritusest plaanin ma kirjutada vähe pikema jutu, kui olen saanud teistelt osalejatelt fotosid asja kohta. Eks ma klõpsisin ise kah, aga mitte kuigi palju.
Suur jama tekkis mu autoga. Nimelt see raipenahk enam lihtsalt ei käivitu. Ilmselt on tegemist Ford Falconite tyypveaga. Foorumites on kirjutatud, et tegemist miski tehase immobilaiseri või miski sarnase vidinaga, mis vahest hakkab jurama. Sama asi mul korra juba juhtus, aga siis peale mõnda päeva oli jälle kõik korras ja kolm kuud polnud probleeme, aga nyyd on masin juba oma 10 päeva surnd. Jama aga on see, et autot on mul tööl käimiseks vaja. Mõned korrad läksin tööle Toniga ja siis veel bussiga, millega Laidley hosteli rahvas tööl käib. Probleem missugune. Lahendasin selle niimoodi, et ostsin laupäeval teise auto. Plaanis selline kulutus kyll ei olnud, aga kahjuks polnud eriti teist varianti.
Uueks masinaks on Suzuki Baleno. 1997 aasta mudel, 1,6 liitrise mootoriga sedaan. Eks ta selline seljakoti mõõtu vidin on, aga kuna mul väga suuri reisimise plaane, mis sisaldavad autos magamist, ei ole, siis ma arvan, et tegemist ei ole väga sita valikuga. Palju väiksem kytusekulu on juba paras argument. Kuigi bensiin on siin maru odav, on vahemaad jälle mitu korda suuremad. Hea on veel see, et masinasse on installeeritud miskid kobedamad kõlarid kui originaalid. Lisaks veel boks 10-le CD-le. Bass myriseb päris kenasti, kui metal muusika mängima panna. Hinnaks oli 1700 taala, millest pool maksin ära ja pool maksan järgmisel palgapäeval. Selline skeem sai võimalikuks, kuna eelmine omanik on yks mu töökaaslane Jan. Samuti elasime samal ajal mõned kuud Laidley hostelis, nii et ta usaldas mind piisavalt, andmaks võimaluse järelmaksuks. Nyyd on ainult suureks probleemiks vanast autost lahti saamine. Enne selle ära koolemist jõudsin just mingi 400 – 500 taala sinna investeerida. Kahjuks paistab, et selle raha tagasi saamine võib raskeks kujuneda. Jama lugu, aga võtan seda kui paratamatust. Loodan, et uus masin peab märtsini ikke vastu ilma suuri kulutusi tegemata. Vähemasti liigud sai tehtud. Mitte kyll väga suurejoonelised, kuna pyhapa pidin tööl olema.
Tööga on praegu ysna tore. Tore on muidugi veidi imelik öelda, kuna töötame 7 päeva nädalas ja enamasti on yle kymne tunnised päevad. Sihukest rabamist toredaks ma tavatingimustes ei nimetaks. Lohutab teadmine, et makstakse tunnipalka ja et siin aussis on meeletult palju seljakotireisijaid, kes ei suuda kuidagi tööd leida. Lisaks veel väga palju tegelasi, kes töötavad läbi mõne töövahendaja, kes võtab umbes kolmandiku töötasust endale. Selle koha pealt olen ikke suhteliselt või sees. Töö on kah väga lihtne. Virsikute ja nektariinide korjamine on ikke paras lebo võrreldes näiteks paprika korjamisega, kus pead päev otsa kummargil töötama. Vahest tundub, et isegi liiga lebo. Tahaks nagu vahel paari lihast ka kasutada, mis ma siin mandril põllutööga õrnalt kasvatada olen suutnud. Eestis oli mul olemas ainult need lihased, mis võimaldasid arvutihiirt liigutada ja langevarju avada. Aa jah, tsiklit jaksasin ikke kah pysti tõsta kui see vähe horisontaali sai paigutatud mõned korrad... Yhe korra tegelt ei jaksanud kah. Pean seda hetke silmas, kui tabasin autot kiirusel 100 km/h, olles teel KEK-i. Õnneks saab palju vaheldust sellega, et mina ja Marko peame korjamise vahepeal autoga vedama kõikide viljad shed’i (no krt, ei tule meelde sobiv eestikeelne vaste miskile angaarile või varjualusele või plekkhoonele, kus puuvilju pakitakse ja ladustatakse, sõnastik ytleb, et shed tänendab aita või kuuri, aga seda see päris ikke ei ole). Parematel päevadel kulub autoga ringi sõitmisele isegi yle poole tööajast. Väga mõnus, korjad tunnikes kaks ja siis jälle sõitu. Sõitmine on justkui puhkus.
Paar nädalat tagasi oli natu naljakas töötada. Terve taevas muutus väga sogaseks ja tolmuseks. Päike ei tahtnud eriti oma kiiri maapinnani sirutada. Imestasime markoga, et mis toimub, kas viimnepäev on käes või mis. Shed’is kysisime yle ja saime teada, et tegemist on liiva ja tolmuga, mis tuuled on kuskilt kesk-Austraaliast yles keerutanud. Sydneys olevat nähtavus kõigest mõnikymmend meetrit olnud. Võibolla kajastati seda isegi Eesti ajakirjanduses. Poole päeva pealt toodi meile isegi maskid näo ette, et me nii palju seda tolmu sisse ei hingaks. Kahjuks oli tegemist vist kõige odavamate maskidega, sest nood olid ebamugavad ja kuigi hästi ei töötanud, nii et paari tunni pärast ma loobusin selle kasutamisest.See hele laik seal taevas ei ole mitte kuu vaid päike.



Täna näiteks hakkas keset päeva rahet sadama. Õnneks mitte eriti suured terad ja asi kestis umbes 10 minutit. Merv, meie brigadir või miskit sellist, rääkis, et 7 aastat tagasi oli sihuke rahetorm farmist yle käinud, et hävitas kogu saagi. Selleks hetkeks olid nad jõudnud kõigest kolm nädalat saaki korjata. Muidu kestab korjamishooaeg umbes kolm kuud, nii et farmer sel aastal ilmselt uut autot ei ostnud. Siinmail on põllumajandus äri nagu iga muu ja riik ei hakka kohe põllumeestele raha plönnima nagu Eestis, kui ilm väheke vilu on ja saak kesiseks jääb.
Väike vahejuhtum känguruga tuli mulle just meelde. Midagi erilist ei olnud, lihtsalt ykspäev töölt koju tulles kargles yks känguru teega paralleelselt, umbes 10 m kaugusel. Marko võttis bussil hoo maha, nii et liikusime sama kiiresti. Ja bussi kiirus oli 40 km/h! Päris kärmelt suudavad need loomad ikke liikuda. Kahjuks pole praegu pääsu internetiavarustesse, et vaadata mis seal kirjutatakse. Võibolla suudavad nad veel kiiremini liikuda. Igatahes minu ja enamuse bussis viibijate jaoks oli juba see 40-ga hyplemine kyllaltki muljetavaldav.
Praegu vist pikemat juttu ei oskagi teha. Panen veel paar pilti karavanpargist. Lihtsalt nagu niisama, et näidata karavanpargi arhitektuurisaavutusi. Siin elamisega olen ma muidu väga rahul. Mõnus vaikne. Toni, mu majanaaber on kah muhe vend ja saame hästi läbi. Pool aega oleme me siin elanud kahekesi. Vahepeal oli siin ka yks sakslane Tobi, kes oli kah väga lahe tegelane. Mingi tegelane Indiast pidas vastu 1 päeva. Ilmselt Toni norskamise tõttu. Selle mehe norskamine on umbes sama vali nagu katkise summutiga traktor. Õnneks minul on Tehnikaylikooli yhiselamu koolitus ja suudan magada nagu lapsuke igasugu lärmi sees. Paar nädalat olid siin veel kaks sakslast, aga nood ka nyyd lahkusid ja oleme muhedalt kahekesi jälle. Mõlemal oma tuba. Kuna karavanpargist on viimasel ajal suht palju inimesi lahkunud, siis loodan, et vähemasti mingi aeg siia kedagi uut ei saadeta. Ja kui saadetakse, siis loodan, et tegemist pole kellegi kuivikuga, kes kukub virisema, et me kunagi ei korista jne. Õnneks on siin reegel, et kui keegi lahkub karavanpargist, siis too peab terve oma karavani ära koristama, hoolimata sellest, et teised elanikud edasi elavad. Nii et me kodu on juba kolm korda väga kenasti läikima löödud. Paari kuu kohta on see päris hea tulemus.
Yks hea asi kargas veel meelde. Nimelt olin ma yle poole aasta austraalia maksuametile 3000 dollarit võlgu, kuna ma tegin maksudeklaratsioonis paar viga. Krt, kuidagi ei tahtnud neile seda maksta. Korralik kuupalk on see ikkagi Eestis. Mina ei suutnud sellist nutsu Eestis kunagi kuu ajaga teenida. Õnneks pika juramise peale sai asi korda ja mulle tagastati kenasti 430 taala, nagu õige oli. Paras kergendus, kui aus olla.

100 ja maod

Jajah! 100 mis 100. Tegin täna oma sajanda hyppe. 3-way. Tahtsime kyll 4-way teha, aga viimasel hetkel selgus, et 4. mees ei saa sellele tõusule. Mis seal ikke. Lennukist ronisime kontaktis välja. Natuke läks exit persse, aga polnud hullu. Võtsime end stabiilseks ja kontakti, seejärel tegime 360 kraadi ja uuesti kontakti. Siis panime kõik parema käe keskele, haarasime kinni ja hakkasime siis ringiratast träkkima. Kiirus läks kohe nii suureks et umbes peale yht täispööret enam ei suutnud kinni hoida ja lendasime laiali. Päris äge oli. Maandusin kenasti perse peal lohisedes kuid lõpus sain ikke pysti uuesti. Kahjuks või õnneks tulid Kontus ja Miller minu hypet vaatama ning minu kole maandumine sai kenasti fotodele jäädvustatud. Nii et ma ei saa enam yhegi valemiga inimestele valetada, et ma olen maailma kõige parem langevarjuga maanduja. See selleks! Et natukenegi kodust tunnet tekitada, siis lasin kahel tegelasel endale ikke jalaga tagumikku kah virutada. Selline komme on Eestis, et iga 100 hyppe puhul saab õnnelik hyppaja kaaslastelt jala või siis põlvega pehmesse kohta. Siin ootab mind midagi muud. Piltidelt olen näinud, et 100. hyppe puhul valatakse tegelane miskite värvide ja möksidega yle. Täna see mind ei ohusta, kuna on pyhapäev, aga järgmine kord kui satun siia laupa õhtusele läbustamisele, siis ilmselt ma ennast liiga turvaliselt tunda ei saa.Ja siit ma tulen. Oma uhke kombega, mille tubli Annakas mulle kunagi õmbles. Nimi suurelt kõhu peal..

Pildilt pole näha, aga lohisesin perse peal ikke ysna mitu meetrit. Lõpuks surusin kanna maasse ja hoog tõstis mu ikke pysti.

Õnnelik. Kohe on ässam tunne, kui hyppenumber on 3 kohaline. Nagu päris langevarjur!

Tööl on kõik endine. Enamus ajast korjan virsikuid ning vahest saan ka miskit muud teha. Eelmises postituses juba mainisin, et nägin seal yhte pyytonit. Mõni päev hiljem nägime veel miskit madu. Miski 50-70 cm pikkune. Sorti ei tea. Väga suure tõenäosusega oli see sama madu mu silme all veel mõni päev hiljem. Koht oli peaaegu sama ja elajas nägi vägagi sarnane välja. Ju tal on pesa seal kuskil lähedal. Neljapäeval sai tegeletud miskite istikute puhastamisega põlla peal. Siis roomas yks brown snake peaaegu mu jalast yle ja varjus minust umbes poole meetri kaugusel rohupuhmas. See vahejuhtum juba kergelt ehmatas kah, kuna see juhtus ootamatult ja brown snake on suht-koht myrgine loom kah. Ära päris ei tapa, aga meedikute abi on kindlasti vaja. Nii et väga suurt huvi mul nendega lähikontakti astuda ei ole. Mis järjekordselt tuletas mulle meelde, et mu tervisekindlustus on juba tykk aega aegunud. Peakski täna kirjutama kindlustusfirmasse.

Proovin ka paar pilti yles laadida oma uuest kodust Gattoni karavanpargist.

Karavanpargi taga nurgas, meeldivalt eraldatult. Siin ta on: Minu kodu!

Maja taga on selline meeldiv vaikne nurgake. Sinna plaanime lõkkeaseme teha.

Elutuba/köök. Kõik on meeldivalt vana ja kulunud, nii et koristamise peale me aega raiskama ei pea. Kõik näeks ikke samasugune välja..

Minu magamistuba. Alumisel korrusel põõnan mina.

nunih.
Peaaegu tavapärane sissekanne. Nagu ikke käisin nädal otsa tööl, aga teistest nädalatest erines praegune selle võrra, et töötasin koguni 7 päeva nädalas ja langevarjuga ei saanudki vallatleda.
A täna tööl oli lahe moment. Yhel hetkel tuli Merv (yks sumpaatne 64 aastane alkohoolik, kes meie farmis juba 14 aastat töötab) meie juurde ja käevarre ymber oli tal keritud kena madu. Miski pyyton, umbes 1,5 meetri pikkune. Krdi kahju, et fotokat ei olnud kaasas. Täitsa tore madu oli. Mis sorti pyyton see oli, kahjuks ma ei tea. Merv midagi ytles, aga ei saanud inglise keelest piisavalt palju aru. Teine lõbus moment juhtus siis, kui Merv tahtis meie bussiga Gattonisse saada. Mainisin, et jah, me läheme sealt nagunii läbi, kuna ma pean Commonwealth'i pangast sulli välja võtma. Selle peale teatas Merv, et talle Commonwealth pank ei meeldi, kuna ta aastaid tagasi röövis seda ja istus selle eest 8 aastat kinni. Siin kirjutades see nii naljakas ei tundu, aga ta ytles seda nii heal momendil, et mina ja Marko naersime 10 minutit nii, et munad märjad. Silmamunad, ma mõtlen.
Muidu pole halligi juhtunud. Eile käisin vanas hostelis pidu panemas, yhel tegelasel oli synnipäev. Oli tore. Kahjuks täna tööl nii tore ei olnud.

Sitt mis sitt!

Ja-jah! Ja mitte lehmasitt ega põdrasitt vaid sulaselge kanasitt! 3 päeva vedasime kanasitta viigipuude alla laiali. 3 päeva kirusin, et mul nina veel mingil määral lõhna tunneb. A tegelikult polnud hullu, töö ise polnud raske. Lisaks sellele veel hulk ajast kärutasin traktoriga ringi ning laadisin kanasitta treileri peale. Sitta oli ikke sittakanti seal! Traktori peale sain, kuna mainisin, et olen traktoriga varem sõitnud kyll. Ega ma ei valetanud, kui ma umbes 10 või 13 aastane olin, siis isa lasi mul korra natuke vana bellarussiga kärutada. Õnneks siinne traktor oli vägagi uus. Õhukonditsioneeri ning raadioga. Kopa käsitlemine kyll algul võttis pisut kauem aega, aga harjusin ära ja sain juba paar head nippi selgeks.
Yldse on tööl praegu maru mõnus olnud. Mind on pandud igasugu erinevatele töödele. Istutan puid, vean kastmisvoolikuid, yhendan sprinklereid, vahest korjan virsikuid. Virsikuid hommikul vara on hea korjata, sest siis nad on veel möödunud ööst kylmad ja maitsevad. Viivad keele alla. Päeva peale kahjuks lähevad nad nii kuumaks, et eriti ei kipu enam sööma.
Lisaks sain ka teada, et kui täis virsiku korjamise hooaeg peale tuleb, siis mina neid korjama ei hakka vaid hakkan masinaga ringi kärutama ja täis korjatud kaste pakkimishoonesse vedama. Mõnus, päev otsa kärutan ringi. Lisaks saan veel iga päev miski tunnikese kauem töötada, ehk siis rohkem pappi rahakotti.
Elukohta muutsin lõpuks. Kolisin Gattonisse, karavanparki. Toni tuli kah. Saime kahe peale miski väikese maja moodi vidina. 2 pisikest magamistuba ning kyllaltki pirakas köök, millest osa võiks tinglikult elutoaks vast nimetada. maksame kumbki selle eest 75 taala nädalas. Ehk siis yyri pealt hoian juba oma eesti eluasemelaenu igakuised maksed kokku. Ei saa kurta.
Ei teagi mida veel kirjutada. Istun klubis ja ootan, millal lõpuks lennukisse saaks, mistõttu mõtted on suuresti eeloleva hyppe peale suunatud.

kena laupäev

Terekest, kallid MASU all kannatajad ja muud loomad

Minul oli väga mõnus laupäev eile. Kaks itaalia tyypi, Guido ja Toni tegid klubis tandemhyppe. Minu jaoks see tähendas kahte tasuta hypet. Läksin nendega samale tõusule ja tegin neist lennukis pilte, kuna neil polnud piisavalt raha, et 140 dollarine DVD tellida.
Paremaks aga läks õhtul. Selleks laupäevaks oli plaanitud ööhypped. Kahjuks siinmail on ööhypeteks vaja B litsentsi. Minul on kõigest A. Aga yks instruktor mainis mulle, et peainstruktor võib ka eriloa anda, kui ta on veendunud, et isik ennast ega teisi ohtu ei sea. Läksin siis kysima ja minu suureks yllatuseks ei olnud vaja tegelast moosida ega midagi vaid esimese kysimise peale sain ka loa.
Igayks tegi kolm hypet. See on siin miskine koolitus või programm, peale mida saab ööhypete litsentsi. Esimene hype 4000 jala kõrguselt, teine 7000 jalga ja kolmas 9000 jalga. Meil vedas, viimasel hyppel viis piloot meid 10 000 jala peale. (vihje: meetritesse saamiseks korruta jalad umbes 0,3-ega)
All maandumisalal syydati kaks valgustõrvikut või miskit vidinat. Ma ei tea kuidas seda eesti keeli nimetada, aga umbes nagu valgustusrakett, aga ei lajatata seda taevasse vaid hoitakse käes. Algul olin pisut mures, kuna kartsin, et äkki need tõrvikud pimestavad silmi liiga palju ja nende kõrval maapinna nägemisega võib probleeme tekkida. Õnneks oli täiskuu, mis valgustas päris asjalikult ning ka need tõrvikud tegid ysna suure maa-ala täiesti valgeks. Nii ei olnudki maandumisega vähimatki probleemi, väga olulist erinevust päevase maandumisega ei tunnetanud. Eks oma osa oli ka selles, et maandusin kenasti valgustatud alasse. Paar tegelast, kellel on kyll vingem litsents kui minul, suutsid kuskile kaugemale pimedamasse maanduda ning neil nii kenasti ei läinud. Õnneks viga keegi endale ei teinud. A nuh, põhiline erinevus ikke on lennukist pimedusse hyppamisega ja vabalangemises olemisega. Seda tunnet on raske kirjeldada inimestele, kes pole isegi päevasel ajal kunagi langevarjuga hypanud. Rääkimata öösel hyppamisest. A need lugejad, kes on langevarjurid, ilmselt mõistavad, mida ma tundsin.
Esimene hype, 4000 jalalt ei jõudnud vabalangemises muidugi suurt midagi teha. Kestis see umbes 10 sekundit. Ka kupli all lennates ei saanud eriliselt trallida, kuna oli vaja kogu aeg otsida teisi varjureid, et neile mitte otsa põrutada. Ses suhtes on jah öösel pisut sitt, aga samas pimeduses ringi lendamine on juba ise liiga hea, et tunda kahetsust selle yle, et ei saa hulle pöördeid teha.
Teine hype oli kõrgemalt. Hyppasin välja "pommi". Peale yyrikest aega kukkumist võtsin end "sit-fly"-sse. Kuna ma taskulampide keha kylge teipimise tõttu ei kasutanud oma lohvakat hyppekombet vaid tavalisi riideid, siis tuli istumine päris viisakalt välja. Kombe on jalgade ymber ikke kuradi suur ja pole sugusi nii mõnus "istuda".
Kolmandal hyppel ronisin lennukist välja pisut kaugel maandumisalast. Nuh, tegelikult oli koht täitsa ok, aga siiski natu eemal. See tekitas meeletu tahtmise klubi poole träkkima hakata. Kahjuks on see ööhuppel liialt ohtlik ja pidin rahulikult maapinna poole kulgema. Krt, nii äge on ikke õhust näha maanteed tiheda liiklusega, eemal erinevate linnakeste tulesid ning umbes otse all oma klubi tulesid. Oma klubi tuled on maru kutsuvad, tahaks nende poole lausa söösta! Jõle äge ikke!
Peale viimast hypet, kui veel adrenaliin yleval oli, tekkis sihuke tunne, et neid ööhyppeid tähistan ma vähemalt tosina õlle ära joomisega. Mis aga selgus, oli see, et adreka taseme langedes tuli ka väsimuse tunne peale ja peale kolme õllet keerasin magama. Oligi hea, sest hommikul ootas mind 8 pakkimata varju.
Täna ärkasin pool kaheksa ja veetsin pool päeva varje pakkides. Pakkimist oli kyll hulga, aga siiski mitte piisavalt, et eilse päeva lõbustused kinni plekkida. Kokku pidin ööhypete eest maksma 148 dollarit, pakkimisega suutsin tagasi teenida 107 taala. Ehk siis see tähendab seda, et järgmisel nädalavahetusel ma ilmselt ainult pakin, mitte ei hyppa. A asi oli seda väärt!
Lõpetuseks ka pilt viiest hyppajast, kes kogu seda möllu tegid:
vasakult: Teie ekraanil oleva blogi autor, kõige kaunim, targem, seksikam, vastupandamatum! Tema ise ENN, edasi Jason, Michelle(tema alla 50 kilose kaalu tõttu hyydnimi Bones), Tish, Brenton( yks 17 aastane tegelane kellel on umbes 250 hypet) ja piloot Ben.

Suurt miskit rääkida pole peale selle, et yks kena nädalavahetus oli. Tegin kolm hypet, laupa yhe ja pyhapa kaks. Ja enamuse raha sain maksta varje pakkides, 27 taala tuli siiski omast taskust saada.
Laupa tegin Bear'iga 2-way. Video peale jäin kah. Kes langevarjundusest midagi jagab, saab videost aru, et midagi ägedat ma seal õhus kyll korda saata ei suutnud, aga miks ma selle video yles panen on see, et mu näost peaksite paar emotsiooni kyll välja lugema. Ehk siis mu nägu peaks natuke selgitama, miks ma ikka ja jälle hypata tahan.



Yks teine lyhike klipp on lihtsalt yks exit.

Täna ei ole hea päev. Nimelt lahkus meie Laidley suurlinnast Kukk ja Veronika. Lausa kahju kohe. Pole enam kaunilt naeratavat Veronikat, kes mulle paar korda raskel hetkel syya andis ja lohutas. Ning enam ei ole Kukke, kellega roppu juttu puhuda. Selles osas ikke temale vastast pole. Kui mina ajan niisama natuke roppu juttu vahel, siis tema ikke suudab kohe teemaarendusse eriti võikaid detaile tuua. Väga nauditavad vestlused olid temaga. Toon siinkohal ära ka tema poolt saadetud viimase SMS sõnumi. Ropud sõnad asendan siiski tärnidega, kuna tont teab, kes mu blogi loeb, äkki mõni alaealine. Ja siit ta tuleb: "Olematu ******** *************** ********* *********"
Selline kaunis sõnum..

Täna pesin terve päeva hurmaade puid. Hurmaa on miski puuvili, millest ma polnud enne Laidley'sse tulekut kuulnudki.
Kuna farmi tuleb varsti miski suurem tervise- või miski sanitaarinspektor, siis peab farm läikima. Minu ylesanne on puud puhtaks pesta. Ikke kenasti survepesuriga. Lausa läigivad, kui olen yle käinud.
Nuh, inspektori osa mu jutust on muidugi ilmselge isalehma väljaheide, aga pesemine mitte. Nimelt on puude peale tulnud miskid mutukad, kes järavad suure naudinguga puud just okste ja tyve yhenduskohast. Selle peale oks solvub ja kuivab ära. Ning et oma masendust veel paremini välja näidata, võtavad need oksad kätte ja lõpuks kukuvad lausa puu kyljest ära. Vilju nad kah ei viitsi loomulikult enda kylge rippuma võtta. Nyyd meie peamegi siis survepesuriga kahjustatud kohtadest need sitikad minema uhama.Midagi sellist siis.. Pildil sakslane Jan aktsioonis.

Täna klubisse ei viitsinud minna, kuna eilne läbu hostelis venis kuidagi pikaks. Miski hetk aga sai Kontus kõne Grant'ilt, kes oli just klubist mööda sõitnud ja näinud seal suurt hulka päästeameti ja politsei autosid. Selle info peale lendasin ma muidugi kohale.
Selgus, et yks esmahyppaja oli suutnud kõrge puu otsa maanduda. ikke nii miski 15-20 kõrgusel. Mis asja sitemaks tegi oli see, et tegemist oli kuivanud puuga. Ja selline puu, kust ise kohe kindlasti alla ei oleks kannatanud ronida. Kuna tegemist oli ikka suure syndmusega, siis kohal oli umbes 4-5 politseiekipaazi, lisaks kiirabi ja neli päästeameti masinat. Ning veel umbes 15-20 autotäit niisama uudistajaid. Kuna puu asus jõeorus, siis ei pääsenud sinna eriti hästi ligi. Kaugemalt jälle kohaliku päästeameti pisike redel hädaliseni ei ulatunud. Selle peale toodi Brisbanest politsei eskordi saatel miski eriti vägev tõstuk, mille abil vaene härrasmees lõpuks maa peale toodi. Peale 2,5-3 tundi maa ja taeva vahel kõlkumist. Igaljuhul maru pikk langevarjuhype. Ega palju tegelasi vist pole, kes 2,5 tundi kupli all oleks olnud.
Lisaks politseile ja päästeametile oli kohal loomulikult press. 3 erinevat telekanalit olid reporterid kohale saatnud helikopteritega. Päris vägev.Kaks kopterit maandusid, kolmas tiirutas natuke ringi ja ilmselt tegi mõned kaadrid vaid õhust


Tyybil endal õnneks midagi häda ei olnud. Ainult jalad olid kippunud ära surema seal rippudes. Põhjendas ta oma puundumist sellega, et varju polnud võimalik pöörata. Samas jälle kõik pealtnägijad ytlesid, et kuppel oli täiesti kenasti avanenud ja visuaalse hinnangu järgi oleks pidanud kõik korras olema. Ei tea. Tegemist oli minu pakitud varjuga, seega minu hinnangul oli loomulikult varjuga kõik 100 prossa korras! Lausa ideaalne.

Kui reede õhtul kohe peale tööd tyhja kõhu peale kast õlli hinge alla panna kolme peale, siis võib juhtuda niimoodi:
Viimane kord olin nii sileda lõuaga umbes 10 aastat tagasi teisel kursusel. Siis ei tundnud mind isegi mu parim sõber Matis tänaval ära..

Täna ei olnud Paulil pohmelli.

Täna oli Tony'l pohmell.

kolm või rohkem sõna mu sõidukist

Täna hommikul läksin teistega koos tööle. Minu tiim kyll ei töötanud täna, kuid otsustasin minna kohale ja yritada oma autot putitada. Nimelt see kooles ära just farmis, kui tahtsin töölt koju sõita.
Hommikul kohale jõudes oli ilm veel vastikult kylm, nii et kolisin kiiresti autosse sisse, mähkusin kahte magamiskotti ja lugesin raamatut 2,5 tundi. Siis oli piisavalt soe, et tegudele asuda. Põhimõtteliselt ei jõudnudki suurt midagi teha, kui proovisin korra masinat käivitada. Asi läks tööle lausa nipsust! Yhes mõttes hea, et asi jälle töötab, teisest kyljest on jälle kahju, et ei saanud tõrkuvat elementi yles otsida ja seda vahetada. Nagunii järgmisel korral ytleb sama vidin yles kusagil keset kõrbe, valides just hetke, kui mul yhtegi õlut enam autos ei ole. Lisaks ajab närvi see, et ma kaks ja pool tundi täiesti asjatult autos kykitasin. Vähemasti raamat oli hea..
Kuna juba auto kallal asjatamiseks läks, otsustasin vahetada ära ka piduriklotsid, kuna vasaku esimese ratta poolt tuli juba kahtlast häält pidurdamise ajal. 57 taala eest sain tutikad klotsid, mida installida. Yllatus ei olnud väga suur, leides eest sellise piduriklotsi:
Päris kena, kas pole? Õnneks pealiskaudse hindamise järgi ei olnud piduri ketas väga kõvasti veel kannatada saanud. Ja vähemasti ei saa mind syydistada mõttetus raharaiskamises ja autoosade väljavahetamises, kui neil veel pool eluiga alles on. Asjast tuleb ikke viimast võtta!
Nu ja ongi kõik. Millagi yritan ka auto legaalseks teha. Praegu olen juba yle kahe kuu sõitnud ringi ilma ylevaatuse ja registreerimiseta.

tere tere!

Jälle sada aastat viimasest kirjutisest möödas ja ei suuda kuidagi meenuda, mida head on vahepeal toimunud.
Suurem muutus tulenes sellest, et rokimeestel Intsul ja Eltonil sai Laidleyst siiber ja nad lasid siit jalga. Plaanis siis neil Ayr'is kõrvitsaid korjama hakata. Kindel neil see töö pole, aga kuna neil mõni tuhat taala oli arvele juba kogunenud siin, siis neil oli suht suva. Hostelid Ayr'is ja Home Hillis olid kah kõik viimseni täis, aga ka sellest oli neil suht suva. Otsustasid, et lähevad kohale ja vaatavad mis saab.
Minekut tegid nad pyhapäeval, mis tähendas, et ärasaatmise yritused algasid otseloomulikult laupäeval. Alustuseks vedasid nad oma toast välja kõik tyhjad gooni pakid. Naljakal kombel oli neid kogunenud kokku sada. Arvestades, et yks pakk maksab 8-10 taala, siis oli hyva märjukest nendest lyrbitud oma 900 taala eest. Kõik muidugi mitte nende kahe poolt, muu rahvas ikke kah aitas. Siiski nende panus oli ilmselgelt ja vastuvaidlematult kõige tugevam. Pakkidest ehitasid nad basseini naise. Ylejäänud vedelesid niisama basseini kõrval.





Peale tööd tegin rahvale natuke rõõmu kah. Kuna on sõjaaeg naiste seisukohast, siis hyppasin sellele basseinis olevale naisele kohe otsa. Krt, a vesi on siin ju maru jahe. Pool hostelit oli mind pildistamas, kui ma seal goon-naise otsas rahmeldasin.
Õhtu osutus yllatavalt soojaks, mistõttu oli peomeeleolu väga kõrge. Sellist lahedat läbu pole juba ammu siin hostelis olnud. Ikke suht hommikuni kestis ja enamus elanikest rokkis täiega. Mõnus oli. Raskem oli hommikul. Peale paaritunnist und peksti juba maast lahti, et vaja enne seltsimeeste bussipeale minekut ikke kõrtsus paar õlut libistada. Kaasa tuli yle kymne inimese. Päris suur seltskond pyhapäeva hommiku kohta. Lahe oli muidugi see kah, et poolel rahval polnud selle yyrikese magamise jooksul alkoholiringesse palju verd tekkinud. Seega juba esimesed kannud kõrtsus tõstsid meeleolu kõrgustesse. Oli tore pyhapäev.

Muidu sain sel nädalal pisut halba uudist. Või õigemini, uudist ei olnudki. Kandideerisin yhele kohale Darwini kandis tööle. Yhes sõjaväe lennubaasis. Kahjuks mu soov ei täitunud ja seda tööd ma ei saanud. Samas sain jälle teada, et praeguses farmis on mul tööd kuni novembrini. Iseenesest nagu hea uudis, kuna ma järgi jäänud aja austraalias plaanisin nagunii ainult töötada, et koguda oma maailmareisiks raha. Teisest kyljest on mul ilgem kopp ees siin Laidleys olemisest ja tahaks edasi liikuda. A mitte kuidagi ei julge edasi liikuda, kui kindlat töökohta ootamas ei ole. Õnneks mu auto otsustas vähemasti ajutiselt asja minu eest ära. Nimelt yhel päeval too lihtsalt ei käivitunud enam. Peab teda pisut laiali katkuma ja uurima, äkki suudan ise vimka yles leida, mehaaniku juurde viimine oleks vastikult kallis. Loodan siiski, et ma siin novembrini ei kykita, see oleks liialt masendav.

Meeldivamast osast mu elus nii palju, et viimasel ajal olen hakanud kord nädalas ka langevarjuga hyppama. Pakin aga hunniku varje ära ja siis hyppan teenitud raha kohe maha. Mõnus. Õnneks farmitööst tiksub nii palju raha peale, et enam ei pea klubis teenitud raha kõike välja võtma ja syya ostma. Yks hype suudab ikke tuju paariks päevaks palju paremaks teha.
Klubis on meil ka oma papagoi. Igavene ylbik. Õue laua peale ei või midagi jätta, kohe yritab ta seda rotti panna või siis vähemasti ära syya. Lisaks sõi too elajas ära kõik sidrunid selle puu otsast, kus ta elab. Nyyd ma ei saagi enam endale värsket sidrunimahla tasuta pigistada. Ja täiesti ylbelt tuleb ronib su otsas ringi, nagu oma kodus. Tahtsin ka pilti teha, kuis papagoi on minu peal, aga arvasin, et mu lõust rikuks pildi liialt ära ja leidsin linnule parema tausta.




Paar päeva tagasi oli jaanilaupäev. Kahjuks tõhusat lõket me teha ei saanud. Siiski võisime pisikese tynni sees natuke hosteli hoovi peal tuld teha. Istusime eestlastega ymber lõkke ja nautisime olemist. Kõik ikke meenutasid, kui tore on eestis sõprade keskil ymber lõkke istuda. Mis seal salata, ka endal ei oleks midagi selle vastu, kui vanade sõprade seltsis saaks korra lõket sussutada. Hunniku õlut panime ka enda sisse, ikkagi jaanilaupäev ikke! Kahjuks mitte eesti õlut. A tore oli ikke, kuigi mitte niiväga tore järgmisel päeval tööl.

Ylemisel pildil vasakult: Martin (hevimees), Kontus, Marko, Kukk (vana pede), Blanca (emakukk), Liina ja Kätrin(sibula-Käts). Eestlastest pildil puudu Signe (emakontus), kes läks juba magama ja kaamera taga varjunud mina



Homme vist tuleb jälle pidu, kuna Martin ja Kätrin lahkuvad siit. Veedavad paar nädalit Melbourne'is ja siis kolistavad Eestisse tagasi.

Filmisoovitus

Vaatasin just ylihead filmi. In Bruges. Väga mõnusat musta huumorit täis filmike. Soovitan soojalt. Võibolla mitte naistele..

Kylm on

Tavaliselt on siin nii, et hommikul tööd alustades on kylmavõitu, aga umbes tunni aja pärast läheb soojaks. Samuti annab töö tegemine sooja. Ent ykspäev oli eriti kylm. Terve päev puhus tugev kylm tuul. Riietus oli mul muidugi sooja ilma oma. Õnneks kella 12 paiku tõmbas natu soojemaks ja enam nii väga ei lõdisenud.
Järgmisel hommikul hosteli hoovi peale astudes vaatas vastu härmas muru ja autode jääs klaasid. Mis seal ikke, tõmbasin oma lyhikesed pyksid jalga ja läksin tööle. Ei raatsi kuidagi miskeid pikki pykse osta. Olen ju austraalias, soojal maal. Masendav. Selleks et õues napsu panna, peab voodist teki kaasa võtma ja selle sisse ronima. Tahaks juba siit minema, põhja poole, sinna kus päike on soojem ja muru rohelisem. Ehk siis Darwini poole. Varsti loodetavasti lähen kah..

Piltide postitus.

Panen paar pilti yles sellest, kuda ma maisi korjasin ja kuda ma praegu puid lõigun.


Selline kena põld.


Uhasin aga mööda ridasid ja rebisin maisitõlvikuid. Ja siis toppisin kotti.


Ja koti tyhjendasin suurde kasti.


Okste harvendamine
Nii ma seal puude kõrval lõigun neid. Enamasti kyll madalamalt..


Siukene liikur on meie käsutuses. Toni ja Paul teevad masina pealt kõrgemaid oksi ja mina jalutan nende taga ja teen madalamad. Arvan, et minu positsioon on kõige mõnusam. Saab ringi liikuda ning ei pea kogu aeg yhe koha peal seisma ja yle piirde kyynitama.


Sellistest kenadest puudest peame tegema...


...sellised nirud.

Terekest.

Peale viimast postitust sain mitmelt inimeselt kysimuse, et mis asi see gooni olympia endast kujutas. Tegelikult ma arvasin, et ma juba olin sellest kirjutanud blogisse, aga ju siis ei olnud. Kontrollida ma ka ei viitsi. Niisiis..
Goon on rahvapärane nimetus suurte pakiveinide kohta. Tavaliselt on need 4 liitrised. Ja maru odavad. Et kui kast 0,3 liitriseid õllesid maksab umbes 40 taala, siis 4 liitrise paki gooni saab alates 8 taalaga kätte. Ehk siis konkurentsitult kõige odavam alkohol siinmail. Sellepärast seda igasugu paadialused, aborigeenid ja backpackerid joovad.
Kuna siin ajaviiteks saab igasugu sportmänge mängitud, siis tekkis mõte, et teeks mingi võistluse. Ja auhinnaks loomulikult suur hunnik gooni, kuna kõik seda joovad ja see on odav. Võistlusalasid tuli 7. Lauatennis, piljard, kabe, male, noolemäng, 5 miinust basseinis ja kõige lõpetuseks pokker. Igal alal pidid kõik mängijad yksteisega läbi mängima ning vastavalt võitudele siis jagati punkte. Võitmiseks oli tarvis koguda kõikide mängude pealt võimalikult palju punkte, mis minul kummalisel kombel õnnestus suurepäraselt. Ise ma lootsin võita ainult lauatennises, mis ka õnnestus. Kabes lootsin natuke vähem julgemalt, aga lõpuks kukkus ikka võit ära. Noolemängus ja piljardis ei osanud yldse midagi ette ennustada. Suure vedamise peale tulid millegipärast võidud minule. Vedas lihtsalt räigelt. Muudest aladest kukkus kah punkte natu ja oligi võit käes!

Mis muud siis vahepeal. Ikke töö ja töö.
Põnevamaks suutis elu teha rokimees Elton. Nimelt tema otsustas teadlaseks hakata. Mis sa ikke muud suurest igavusest teed, kui teadust. Esimeseks projektiks võttis ta välja selgitada, kas ohjeldamatu elupõletamine ja rokimehe elu muudab inimese kuulikindlaks. Algaja teadlasena, nagu ikke, tuli katsejäneseks võtta tal iseennast. Oma rokimehe elustiili poolest (kui vaadata fassaadi, mitte sisemist teismelist tydrukut) oli ta ka vägagi sobiv kandidaat selleks. Kahjuks pyssimeest meil käepärast ei olnud, kes oleks talle peotäie haavleid tagumikku lajatanud. Seega tuli mingi muu lahendus leida. Tundus hea ja lihtne lihtsalt vaadata, kas on naha all miskeid soomusplaate või mitte. Tööl oli kohe hea lõikevahend kah võtta suruõhu oksakääride näol. Kiire lõige, ja sõrm oligi avatud. Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, ei ole seal mingeid soomusplaate.

Seega väide, et rokimehed suudavad end kuulikindlaks juua, ei pea paika. Kahjuks põlla peal ei olnud sõrme sulgemiseks eriti vahendeid ning tuli lasta kohalikel meedikutel avatud sõrm kenasti kinni traageldada.

Teine teadusprojekt oli juba veidi mahukam. Oli selge, et seda ta yksinda läbi viia ei suuda. Nii ta võttiski endale assistendiks rokimees Intsu.

See projekt nõudis pikemaajalist eeltööd. Sellega nad alustasid reede õhtul, kuigi projekti kõige olulisem hetk oli alles pyhapäeval. Nimelt oli tarvis välja uurida, kas yhest Austraalia väikelinna kõrtsust visatakse sind välja, kui sa ilmud sinna pyhapäeva hommikul kell 11 umbjoobes, olles enne seda 2 päeva tõhusalt tinutanud. Nagu selgus, visatakse välja kyll. Ning lisaks sellele veel antakse edaspidine baari sisenemise keeld. Selle projekti raames tuli eriti hästi välja assistendi vajalikkus, kuna põhiteadlase enda mälu vedas alt. Õnneks assistent suutis salvestada lynklikku, kuid siiski piisavat informatsiooni.

Jah, ei ole lihtne see teadlase elu! Kusjuures teaduse tegemine vist on nakkav, kuna täna tööl otsustas yks saksa tydruk kah miskitsorti teadust teha ning lõikas endal pöidla otsast jupi maha. Õnneks mitte väga suure jupi ja sõrmeots traageldati ka temal meedikute poolt kinni.

Tere tere!

Pikk aeg on möödunud peale viimast postitust. Kindel plaan oli mul kirjutada midagi eelmisel esmaspäeval, aga millegipärast seda ei juhtunud. Seejärel pidin kirjutama teisipäeval, kuid seda ei juhtunud mitte. Põhimõtteliselt oli see tegevus päevakorras igal päeval peale nädalavahetuse, aga selleni jõudsin alles täna. A nuh, parem hilja kui mitte kunagi.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, pidi toimuma miskil hetkel gooni olympia võitjate autasustamine. Juhtus see laupäeval. Sain kätte oma auhinna ja puha. Tseremoonia oli ääretult pidulik. Nii pidulik, et panen lausa yles pildi kõigi osavõtjatega ning ego rahuldamiseks ka võitja pildi suures plaanis.
Vasakult: Elton (5. koht), Kontus (3. koht), Enn (mina, võitja loomulikult), Ints (2. koht), Kukk (4. koht) ja Martin (6. koht).
Võidurõõmus kangelane. Ilus rosett või miski vidin kah rinnas..

Auhindade ära joomine algas vahetult peale tseremooniat ning kestis hommikul kella kuueni. Põris kõigest siiski jagu ei saanud. Inimvõimetel on paraku mingid piirid. Kahjuks pidime veel vahepeal Intsu peksma, kuna too yritas tööst kõrvale hiilida ja magama kobida. Õnneks mõningase fyysilise noomimise peale saime ta maast lahti ja jälle klaasi talle kätte. Oli ilus õhtu. Tegime hosteli hoovi peal lõket lausa.

Hunt kriimsilma 9 ametit.

Sellise pealkirja paneksin ma oma eelmise nädala tegemistele.
Esimene amet:
Esmaspäeval ja teisipäeval käisin oliivifarmis kõplamas. Oliivipuid seal kasvatatakse ainult selleks, et need 18 kuu vanuselt maha lõigata ja lehtedest miskit õli kokku keevitada. Õli pidi selline hea asi olema sisse võtta. Umbes nagu liivimaa balsam, et aitab kõikide hädade vastu. Maitse on kah siuke imelik. Vot nende puude alt oli vaja kogu umbrohi ära kõblata, et muru ei satuks okste sekka. Hirmus tyytu töö. Kummargil ja käpuli 8,5 tundi. Miski hästi suur ja haraline känd kukkus kah kellaosuti peale, nii et see ei saanud mitte kuidagi liikuma. Ma kysisin inimestelt kella ainult iga 3 tunni tagant, aga alati vastati, et aeg on kõigest pool tundi edasi liikunud. Õnneks olin sellel tööl vaid 2 päeva.
Teine amet:
Kolmapäeval töötasin sibulapakkijana jälle. See töö mulle meeldis. Veidike olin kyll jälle kõrgvererõhutõvega kimpus, kuna sinna oli tööle läinud yks eriti kena ja pisike taiwani neiu. Õnneks olime erinevate liinide taga ja tõvehood ei olnud väga kurnavad.
Kolmas amet:
Neljapäeval alustasin virsikupuude okste harvendamisega. Harvendamine kõlab natuke nõrgalt, kuna tegelikult nimetaksin seda parem tõhusaks äestamiseks. Korralikest puudest peame tegema miskised ära nuditud ja vägagi raagus välimusega köndid. Aga nii pidi hea olema, siis tuleb ainult 250 virsikut yhe puu peale ja viljad kasvavad kenasti suureks. Kui neid liiga palju on, siis tulevad kidurad marjakesed. Kusjuures mingil hetkel peale meie suurt lõikamistööd tulevad veel uued tegelased puudele kallale, kes hakkavad yleliigseid õisi ära noppima. Ikka jälle selleks, et liiga palju ei oleks. A meie töö on täitsa mõnus. Kaks meest on masina peal ja lõikavad ylemisi oksi, mina kõnnin maas masina järel ja lõikan seda osa, kuhu ulatan. Peamine töövahend on miski suruõhuga toimiv oksakäär. Täitsa tõhus ja muretu relv. Muretu selles suhtes, et kui sõrme peaks lõikama, siis muret pole, et kas lõikab läbi luu kah või tuleb ainult lihahaav. Luud see vidin eriti vist tähele ei pane. Tasu on kah täiesti pandav. Iga puu pealt 4,5 dollarit. Jagatakse see muidugi kolme vahel ja nööritakse maksud kah maha. Päevas teeme kusagil saja puu ringis, nii et miski vähemalt 120 kukub ikke taskusse ära. Kui hea päev, siis rohkemgi. Teine tiim, kus on kolm eestlast, Ints, Elton ja Martin, on meie tiimist kiirem ja need ikke uhavad vahel oma 140 puud ära teha päevaga.
Neljas amet:
See oli tavapärane langevarjude pakkimine nädalavahetusel. Kaks kolmandikku rahast võtsin sulas välja ja kolmandiku eest tegin yhe hyppe. Mõnus oli.
Nonii! Yheksat ametit päris täis ei tulnud, aga kyllaltki mitmekesine töönädal oli ikkagi.


Rokimees Eltoni räpased saladused.


Ylal olevast mehest tuleb siis allolev jutt.

Sellise pealkirjaga rubriigi otsustasin oma blogisse teha. Loodan väga siiralt, et ma sellesse rubriiki väga palju kirjutama ei pea rohkem, liiga valus on.

Esimene jama on see, et elton ei joo enam. Kui siia hostelisse tulin, siis oli igal õhtul ikke näha tööhoos joomatandem Ints ja Elton. Nyyd on viimase kuu jooksul vist ainult 3 korda näha olnud Eltonit kuskil põrandal, diivanil või pingi peal magamas. Võtab paar klaasi veini ainult ja kolib voodisse magama. Väga nõrk. Temasugune rokimees peaks ikka maksimaalselt paar päeva kuus laskma alkoholiringi natuke verd tekkida. Õnneks laupäeva hommikul oli varavalges kaunis teda õues pingi peal tukkumas näha, soe tunne tuli kohe sydamesse..

Teine, aga eriti masendav avastus tuli laupäeval. Laenasin tema mp3-e mängija, et proovida töötamist nii, et kõrvaklappidest musa myrtsub. Kuna teadsin, et tegemist on rokimehega, ei hakanud ma tema muusikavalikut yldse kontrollimagi. Alguses ei pidanud pettuma, tuli sellist kergemat pop-rocki ning vahele veel oli Grapsi Gunni kuulda ja puha. Täitsa muhe oli. Yhel hetkel aga tundsin, kuidas veri hakkas tarduma, silme ees kiskus punaseks ja enesetunne langes mitu pygalat. Nimelt hakkas kuularitest kostma Spice Girls. Ega ma esimesel hetkel ei teadnud, kas ikke on Spice girls, aga kuna ma tean ainult kahte diskobändi, millest esimene on eelmainitud grupp ja teine on Code One, siis jäin selle variandi juurde. Lootsin, et ehk piin möödub ja järgmine lugu on miski tore AC DC kidrakeevitamine, aga ei. Ka järgmine lugu tuli samalt ansamblilt. Õnneks said siis ka pleieri patereid tyhjaks ja mu piinad lõppesid. Hostelis tagasi olles kysisin, et mis toimub. Selle peale sain uhkelt vastuseks, et on jah Spice Girls ja et tal on veel keskit Rihannat ka hunnik seal plärakastis. Tundsin kergendust, et akud vidinal tyhjaks said. Yldiselt mulle räpased saladused meeldivad, aga selle asja oleksin ma kyll hea meelega vahele jätnud.
Paistab, et luitunud, räpase ja karvase rokimehe kesta sees on hoopis õrn teismeline neiu. Võibolla sellepärast ta kostyymipeol valiski sellise kostyymi. Et tegemist ei olnud huumorika riietusega vaid hoopis vaikse appikarjega ja katsega oma tõelist mina maailmale näidata.

20.05.2009
Nunih! Kuna siinkandis on praegu räiged vihmasajud, siis on paljud teed yle ujutatud ja liikluskõlbmatud. See tähendab otse loomulikult liiklusummikuid. Yhes sihukeses ma praegu passingi ja ootan bussis, millal see ykskord ometi Brisbane keskusesse jõuaks. Mõtlesin, et kasutan kasutut aega ära kasulikult ja hellitan oma lugejaid järjekordse hingematvalt suurepärase kirjatykiga.
Tegelikult tahtsin ma natuke rääkida meie, eestlaste, yhest väikesest meelelahutusest Laidleys. Teema selles, et siia tulid kaks 19 aastast väga naiivset ja elukogenematut saksa tydrukut ning yks 20 aastane saksa tyyp, kes on meie arust lihtsalt veidike loll. Ja loomulikult laia silmaringi puudumine iseloomusta ka seda tegelast. Nuh, mis teha, kui ma ise oleksin otse keskkooli pingist siia kolistanud, ega vist kah jätaks vanematele olijatele sellise mulje. Loodan, et mitte siiski nii masendavat.
A asjast nyyd. Kellegi idee peale me igatahes hakkasime väitma, et enamus meist eestlastest oleme tegelikult poolakad. Seda meie noored saksa sõbrad loomulikult ei tea, et Poola kodanikele working holiday viisat ei väljastatagi. Igatahes meid jäid nad täiega uskuma. Mina pidin olema miski Poola IT mees, Ints ja Elton aga talumehed Vene piiri äärest. Kukel aga vist pidi ema pool eestlane olema, või midagi sellist. Näitasime lausa kaardi pealt ära, kus me elame jne. Kukk kirjeldas detailselt oma kodukoha randade ilust. Eriti sai nalja selle saksa tyybi Ericuga, kellele Kukk väitis, et ta ei teagi mis asi internet on. Eks siis vaene poiss yritas selgitada. Kahjuks ma detailideni ei saa laskuda, kuna tol hetkel ma ei istunud lauas, kuid teiste sõnul oli ääretult lõbus olnud.
Noorte sakslaste tulekust oli juba möödas paar nädalat ja meie Poola möla hakkas juba kergelt ebaaktuaalseks muutuma, kui tuli jällegi pärl. Seekord tytarlaps Charlotte’ilt. Töötasime sibulate pakkimise liini peal. Mina, Kätrin, kes siiski pidi eestlane, mitte poolakas olema, ning noored Marie ja Charlotte. Ajasime juba paar tundi Kätriniga juttu, kui järsku lajatati. “Aga mis keeles te omavahel räägite, kui yks on Poolast ja teine Eestist?” kysis Charlotte naiivselt. See tuli nagu välk selgest taevast või siis lihatykk koolisöökla supi seest. Me vist naersime umbes 10 minutit jutti Kätriniga. See meid muidugi reetis ja hakkas tytarlastele kohale jõudma, et selle Poola teemaga oleme kõvasti neid narritanud. Mis aga kõige naljakam, oli see, et tunnistasime oma möla ainult poolenisti yles. Nyyd nad usuvad, et ainult Elton ja Indrek on poolast ja et mina olen poolas aastaid töötanud, aga siiski eestlane. Kuna aga Eesti ja Poola keel on omavahel nii sarnased, siis saavad eestlased ja poolakad omavahel probleemideta suhelda. Vaesed naiivsed, aga sellegipoolest kaunid, tytarlapsed.
Nali muidugi sellega veel ei ole lõppenud. Eile või yleeile tuli tydrukutele meelde, et neil on yks tuttav poolakas kusagil. Ja sellele järgnes kohe idee, et Elton ja Ints võiksid ju nende kirja Poola keelde tõlkida ning selle läbi sõbrale yllatuse teha. Oli raske olnud Eltonil viisakalt jah öelda, ilma naerma purskamata. Õhtu poole kirjutatigi talle tekst ette inglise keeles ja siis Elton pidi selle Poola keelde panema. Lõpuks ta tõlkis kirja vene keelde, aga vene keelt ei kirjutanud kirillitsas vaid tavalise tähestikuga. Eks paistab, mis vastus tollelt poola sõbralt vastu tuleb. Natuke ilmselt saab nalja jälle. Kiri ise oli kah muidugi paras pärl.

22.05.2009

Ahoi. Järjekordne sissekanne liinibussist. Miski loll systeem siin nende bussidega. Nuh, kas ta just nyyd nii loll on, aga igatahes läks see systeem mulle 2 tundi maksma. Brisbanest sõitsin rongiga Ipswich’i, et sealt siis bussiga tagasi Laidley poole põrutada. Bussijaamast mulle piletit ei myydud, aga öeldi, et saan kenasti bussist pileti osta. Kui siis buss kohale jõudis, selgus, et bussijuhil ei olnud mulle vahetusraha tagasi anda ning ma pidin järgmist bussi ootama. 2 tundi. Siin on sistem siuke, et enne tuleb pilet kas neti teel ära osta või siis kuskilt reisifirmast. Bussijuhid myyvad pileteid vist ainult viimases hädas ja siis eeldatakse kah, et sul on täpne raha olemas. Krt, kust mina peaksin teadma, mis piletihind on. Oleks siis veel, et tänu etteostetud piletitele käiks inimeste peale ja maha laadimine oluliselt kiiremini, aga isegi seda ei ole. Kysitakse veel dokumente, juht stoilise rahuga laadib isiklikult kõik kotid pagasiruumi ja yleyldse ei paista kuskile kiiret olema. A nuh, mis seal ikke, sain jälle natuke koolitust kohalike tavade kohta.
Brisbanes midagi eirilist ei olnud. Lihtsalt oli hea natuke vahelduseks tuulutada end. Uude, uhkesse ja läikivasse passi sain viisakleepeka kah ilusti sisse. Kaiet, Eesti langevarjutibi, ma kahjuks ei näinud. Ta lihtsalt ei võtnud telefoni vastu ja sõnumitele ka ei reageerinud. Ju ta oli kuskile reisule või puhkusele sõitnud. Kyll hiljem kuulen.
Täna ilmselt tuleb jälle hostelis pidu. On ju ometi reede õhtu ning ka gooni olympia auhind vast antakse mulle täna kätte, mida ma plaanin koos teiste osalistega yksmeelselt konsumeerima hakata. Eks paistab.

Tulemus käes

Terekest.
Eilne vihmas töötamine ei jäänud tulemusteta. Täna hommikul kui ärkasin pool kuus ylesse, et jälle vihma ja muda sisse myttama minna, tundsin, et asi on vähe jama. Täiega oli tunne, et palavik on yleval. Miskeid temperatuuri mõõtevahendeid mul muidugi pole, aga krt, ei tahtnud eriti riskima hakata ning saatsin bossile sõnumi, et mina oma jalga täna tööle ei tõsta.
Päeva peale sõidan Brisbane'i. Vaja uus viisa passi sisse saada ja paari tuttavat kylastaks kah.

Oi kui mõnus on olla!

Nii mõnus on olla, et lausa kole. Kohe ylihea. Mõnna mõnna.
Miks ma siukest jura kirjutan on see, et täpselt sellised mõtted mind praegu valdavad. Tulin just töölt. Vihma sadas, tuul õnneks väga tugev ei olnud. Muda oli umbes 20 cm ja täiesti libe. Ylisitt oli korjata. Imekombel yhtegi korda ma käna ei käinud, kuna olin ettevaatlik. Ettevaatlik olemine jälle muutis mind aeglaseks. Igati masendav päev, läbimärg ka kogu aeg. Keegi teine hostelist põllul ei käinud, peale minu ja Adam'i. Nyyd peale kuuma dussi, sooja ja KUIVA teki all, on lausa meeliylendav olla. Siuke muhelus on peal kogu aeg.
Eile tööl ei käinud, aga olin väga tubli sellegipoolest. Suutsin lõpuks oma voodipesu ära vahetada. Ega muud muret sellega ei olnudki, aga lina kippus juba nii jäigaks muutuma, et kartsin, et murdub mõnest kohast katki. Samas jälle ei taha hostelile majanduslikku kahju tekitada. Teine probleem oli see, et pead padjale pannes lõin pea teinekord vastu padjapyyri ära.

Tegus nädal oli

Ahoi.
Nädalaga saab igati rahule jääda. Sai nalja, sai töötada, sai juua ja sai hypata.
Esmaspäev oli natu sitt, kuna pyhapäevane jalgpallivigastus ei lubanud tööle minna. See-eest teisipäeval oli jalg terve juba peaaegu, aga siis jäeti tööandja poolt tööpäev ära. Sai jälle voodis kella kaheni päeval lebotatud.
Kolmapäeva õhtu oli yle pika aja jälle väga hea. Nimelt meie prantslasest kokk tegi syya. Miski eriti maitsev grillliha ja siis igasugust sudi sinna kõrvale. Tahtis keelt ikke sajakymnega alla viia. Magustoiduks oli miski sokolaaditort. Täiesti masendavalt hea. Kõht sai ikke nii põhjalikult täis pargitud, justkui oleks ylikooli ajal tipi yhikast praekartulite pealt korra koju ema juurde lihaprae kallale saanud.
Neljapa ja reede oli vähe sitemad lood, kuna siis olid jälle vabad päevad tööandja poolt. Lihtsalt hooaeg hakkab läbi saama ja siis läheb alati sitemaks. Õnneks hosteli omanik leidis mulle mõlemaks päevaks teise töö. Neljapa oli miski mõttetu töö, kuna keskis ainult 2,5 tundi, aga nuh, 40 taala on ikke parem kui kodus miskeid kera kujulisi vidinaid sygada. Kõik mis me tegema pidime, oli miskite taimede pealt seemneid korjama. Tegemist oli nagu miskite kobaratega, mis tuli kääridega ära lõigata ja siis tynni visata. Ääretult kerge oli. Kahjuks jah, tunde eriti ei tulnud.
Reedene tööpäev oli meeldiv. Töötasin rohelise sibula pakkimis liinil. Liini otsas. Tõstsin 8 tundi sibulakimpe kasti ja ladusin kastid virna. Virna ladumine tekitas hea koduse tunde, kuna eelmisel aastal tegin ma siukest tööd 4 ja pool kuud. Sibulad olid veel täiesti veenvalt kerged kah, nii et tööd ei saanud isegi eriti fyysiliseks tööks nimetada, kiire tuli ainult olla. Aga sellegipoolest esimesed tund aega ma nutsin seal sibulahaisus. Siis harjusid silmad ära.
Reede õhtul liikus suur hulk hosteli rahvast kohalikku kõrtsu, kus toimus karaoke õhtu. Ma kyll teadsin, et tegemist on mõttetu kõrtsuga, aga läksin siiski kaasa, kuna siin passimisest on ka kopp ees. Natuke on ikke vaheldust vaja. Karaoke baaris oligi etteaimatavalt igav ja mõttetu. Õnneks mingil hetkel õnnestus mul Ints ära moosida, et lähme linna peale pubituurile. On ju siin linnas suisa 3 kõrtsu kokku! Esimene kõrts kuhu jõudsime, osutus täiesti mõttetuks. Oli reede õhtu, aga kliente oli umbes 5. Kaks neist mängisid piljardit ja saigi nendega pisut juttu puhutud. Yhe õlle ikka libistasin kah sisse, et punkt kirja saada. Seejärel suundusime järgmisesse kohta. Lootsime, et reede õhtu puhul seal ikke korralik pummeldamine ja pralletamine käib. Kohapeal aga selgus, et seal ei mänginud isegi muusikat ja leti ääres oli kaks või kolm vanainimest kohvi joomas. Meil Intsuga tekkis täielik nõutus selle peale. Et enda pettumust natukenegi leevendada, siis tegime baarmäniga yhe ringi tekiilat ja lahkusime. Nii masendavat kõrtsutuuri pole ma varem juhtunud tegema. Ja veel reede õhtul!
Laupäeva hommikul oli mul töö. Selle lõpetasin kuskil kella poole kymne paiku ära ja kihutasin ootusärevalt kodu poole minema. Mis mind ootusärevaks ajas, oli asjaolu, et hostelist yks Taiwani tytarlaps tahtis langevarjuga hypata. Ja klubis on meil systeem nii, et kui keegi toob klubile kliendi, siis ta saab ise yhe tasuta hyppe. Kuna minu viimane hype oli esimesel veebruaril, siis võite arvata, kui palju ma seda hetke ootasin. Klubis kõik toimis, rahad makstud, paberid täidetud, hyppekombed ajasime selga, aga kahjuks selle aja peale tuul tõusis ja hypped jäeti ära. Krt kyll. A nuh, selline see langevarjusport on, et kõik sõltub ilmast. Ja antud juhul sõltus asi ka söögiisust ning sellega seotud kehakaalust. Instruktor ytles, et kui klient olnuks minu massiga tegelane, siis ta oleks hypanud, aga kuna klient oli pisike 150 cm Taiwani tytarlaps, kes ilmselt kaalub vähem kui kast õlut, siis sellise tuulega oleks ta lihtsalt selg ees allatuult liikunud. Mis seal ikke, kolistasime hostelisse tagasi ja panime lootused pyhapäevase ilma peale.
Laupa õhtu oli meil suur pidu. Kostyymipidu. Sellised tavapärased teemad, nagu hea ja halb, lits ja meremees. Enamus mehi olidki ennast litsideks riietanud. Kohalik kaltsukas sai naisteriietest tyhjaks ostetud. Sattusin ka ise lahedal hetkel poodi sisse, kui Marko, suur lihastes ja tätoveeritud tyyp valis endale kleiti ja kirus, et tema numbrit ei ole. Kolm tyypi said oma kostyymid hosteli perenaise käest. Miskid eriti napid kleidikesed. Rohkem sellised öösärgikesed. Ja sellised asjad aeti siis karvastele, habemetega meestele selga. Tulemus oli karm. Ints, Elton ja Kukk olid ikke õhtu naeled oma siivutu käitumisega. Täielikud poola litsid ikke. Igale mehele ajasid ligi. Väga effektne oli ka Marko, kes lõpuks suutis end miskiks linnaprouaks maskeerida. Selline lilleline kleit koos kybaraga ning käekott. Temal polnud habet kah ees, nii et nägi päris ehtne välja. Mina ja Kontus riietasime end vanamuttideks. Kontus käis ringi piimamannerguga ja pakkus noortele inimestele alko asemel midagi tervislikumat juua. Ei jõua siin kõike kirjeldada, aga seltskond oli ikke kirju. Kolm inglit oli, seksikas med õde, altari ette maha jäetud pruut, aadam, midagi veel. Põhiteema oli ikke lits. Aadam oli eriti karm mees. Demis sidus oma trussikute kylge kaks suurt taimelehte ja siis niimoodi paljalt ta terve õhtu oligi. Ja väljas ei olnud sugugi soe. Päris kena oli ka vaadata paari Taiwani tydrukut, kes end litsideks riietasid. Nägid ikke nii kenad välja et kui oleks pikemalt vaatlema jäänud, siis oleks raudselt kõrgvererõhutõppe haigestunud. Õnneks oli möll nii võimas, et polnudki aega selleks. Kogu hosteli peale oli vist ainult kaks itaalast, kes kostyyme selga ei pannud. Yks taiwani tydruk oli vist kah. Jama oli natuke see, et kolmandik seltskonda suutis pidu kohe nii tõsiselt võtta, et kammisid end juba õhtul kella kymneks nii sodiks, et kolisid magama minema. A nuh, mis teha, kui inimesed tulevad reisule kohe peale keskkooli ja pole veel kogemustepagasit, nagu meil vanadel karvastel parmudel. Viimased lahkujad olid umbes poole neljani rokkinud. ise kolisin umbes yhe paiku kylili, kuna ei tahtnud pyhapäevast langevarjuhypet miskiste pohmavaevuste või unisusega varjutada.
Eila õnneks oli ilus tuulevaikne ilm ning poole kaheteistkymne paiku põrutasime lennukale. Pidime seal miski poolteist tundi ootama, enne kui lõpuks meie tõus tuli. Kysisin tandemi instruktorilt, et kas ma tohin koos tandemiga hypata, aga kahjuks, kuid etteaimatavalt ta seda ei lubanud. Ytles, et mu hyppenumbri järgi lubaks ta seda vabalt, aga et kuna ta isiklikult pole mind vabalangemises näinud, siis ei saa ta seda riski võtta. On tal ju ometi teine inimene kah kylge riputatud, kelle eest vastutada. Liigagi loogiline ja arusaadav. Leppisime kokku, et mina ronin lennukist välja ja ootan, kuni tema koos tandemiga uksele tuleb ning siis mina hyppan minema ning tema paar-kolm sekundit hiljem järgi. Et siis yksteise vaatevälja napilt jääme, aga ohtlikuks ei saa kumbki teineteisele ka kõige parema tahtmise juures muutuda.
Lennukisse võtsin ma Yu (see tibi, kes hyppama läks) kaamera kaasa. Klubist hyppe jaoks DVD tegemine maksab 140 taala ja seda raha Yu'l ei olnud. Siis ma otsustasin hypata koos temaga samalt tõusult, et saan vähemasti lennukis pilte teha ja pärast maandumist filmida. Lennukis klõpsisingi ysna hoolega. Paarkend pilti vist tegin, eks ta ise valib paremad välja. Kui 9000 jalga oli käes, siis lõpuks oli aeg lennukist välja ronida. Kyll oli mõnus, nii ammu pole seda teha saanud. Tolknesin seal tiiva all siis kuidagi. Yhe käega hoidsin tiiva talast kinni ja yks jalg oli astmalaual. Päris lahe oli seal rippuda niimoodi. Kui tandem oli uksel, siis lasin end lahti, lehvitasin Yu'le aidaa ja lendasin selili, et vaadata, kuda tandem välja kolib. Pärast kukkusin lihtsalt kõhuli maa poole, natuke vigurdasin kah, aga kuna vabalangemise tunne oli yle pika aja nii hea, siis lihtsalt nautlesin kukkumist. Kupli all oli ka ylimõnus. Ysna uus Sabre2 170 oli põhivari ja väga lahe oli sellega ringi uhada. Maa peal veel ootasin tandemi maandumise kah ära, mille sain suht kenasti filmi peale. Nyyd tuleb ainult loota, et Yu räägib kõigile kui mõnus oli hypata ja näitab neile videot ja pilte. Ehk siis mõni tahab veel hyppama tulla, mis minule tähendaks tasuta hypet. Lisaks sellele saan veel heal juhul selle varju kah ära pakkida 10 taala eest.
Peale hypet pidin kiirustama hostelisse tagasi, kuna igapyhapäevane jalgpallimäng oli ootamas. Jällegi Eesti versus maailm. Seekord oli meie tiimis veel kaks itaallasest leegionäri ja yks pisike armas Jaapani tytarlaps Yuko. Mäng oli väga pingeline, mõlemad ittaallased olid lõpuks vigastusega väljas, aga suutsime siiiski 3:2 võidu ära tuua. Kyll oli hea. Hea meel ka selle yle, et ma oma eelmise nädala vigastust halvemaks ei teinud. Jalg siiamaani pole veel päris korras ja oli tõsine hirm, et lõhun end samast kohast uuesti ära. Õnneks tegin kõvasti sooja enne mängu ja polnud häda miskit.
Aitab jutust nyyd!

Sport on tervisele kahjulik

Ahoi.
Vedelen kodus voodis, kuna ei olnud võimeline tööle minema hommikul. Eile sai vasaku jala reielihas täiega ära tõmmatud. Mis kõige totram, asi juhtus enne jalkamängu sooja tehes, mitte mängu ajal. Alguses oli tunne selline, et ei kannata yldse mängida, aga õnneks nii hull ei olnud. Pealegi kui vastased ryndasid, siis mängutuhina kõrvalt ei pannudki valu eriti tähele. Esimest korda õnnestus Eesti tiimil maailma vastu võit ära võtta. 5:4 jäi skoor. Päris puhas Eesti tiim siiski ei olnud, kuna mängijate rohkuse tõttu pidime yhe makaronisööja kah enda punti võtma. Mis mulle meeldis oli see, et seekord ei pidanud yhtegi sisse lastud väravat kahetsema. Ilusad väravad olid ja minu oskuste juures ei olnud seal suurt midagi teha. Eelmisel nädalal tuli ikke paar kolli nii, et ka naabritydruku haige vanaema oleks suutnud ära kaitsta. Sel korral kyll yks värav tuli oma mehelt, aga seda ma enda syyks väga pidada ei taha. Õnneks oli värav ilus, Kukk lõi selle vastase söödust yhe puutega sisse! Sai ikke värava kirja!

teise aasta viisa käes

Nuniih! Reedel lõpuks sain oma teise aasta viisa kätte. Kaks kuud sai seda oodatud ja mis seal salata, kerge mure ikke juba tekkis, kuna kojusõiduraha mul loomulikult ei ole. Vähemasti selle asjaga on nyyd praegu rahulik.
Laupäeval juhtus lõpuks yks asi, mille juhtumist ma ei oodanud väga, aga samas teadsin, et yhel hetkel see ikke juhtub. Nimelt minu pakitud vari ei avanenud korralikult. Päris täpselt ei tea, mis juhtus, aga maa pealt vaadates tundus rahvale, et tegemist oli line-over'iga. Õpilane ise tuli kenasti varuvarjuga alla, aga miskit adekvaatset ta öelda ei osanud, mis õhus juhtus. Kahjuks tulin klubist enne tulema, kui instruktorid hakkasid varju lahti harutama ja uurima. Miski võimalus siiski on, et tegemist ei olnud minu veaga. A nuh, vahet pole, tõrkeid ikke vahest juhtub. Sellepärast varuvari võetaksegi kaasa.
Pyhapäeviti on siin hostelis traditsiooniks saanud jalgpalli mängimine. Kuna siin eestlasi on rohkesti, siis tavaliselt on eesti tiim ylejäänud maailma vastu. Siiani on meite tiim ikke usinasti kaotanud. Eile läksin kah esimest korda mängima. Varasematel kordadel olen ma sel ajal klubis varje pakkind, aga eile ma ei viitsinud sinna minna. Veendusin taas, et sport ei ole liiga tore tegevus. Peale 10 minutit mängimist ronisin puurivahiks, kuna olin suurema osa oma võhmast ära raisanud. See oli ka hea otsus, sest siis sai puurist yks minust palju parem mängija platsile lennata. Mängu kyll kaotasime, aga võit ei tulnud vastastele sugugi kergelt. Väravavõimalusi oli meil hulga rohkem, aga vormistatud ei saanud neid kuidagi. Meie tiimil on ka suureks eeliseks see, et saame omavahel eesti keeles kommunikeeruda. Vastased aga inglise keeles, millest meie kenasti aru saame. Naljakas tegelikult, et me nii kõva vastupanu suutsime osutada. Nimelt on siin kaks saksa tyypi, kes on mänginud kodumaal tippklubide noortemeeskonnas. Lisaks neile veel kaks briti tegelast, kes on briti tippklubide noortemeeskondades mänginud. Meie aga oleme treeningu koha pealt pigem nagu põllumehed Bulgaariast. Igatahes väga muhe oli. Järgmine pyhapa plaanin kindlasti klubist tagasi tulla mängu ajaks.

28.03.2009

Maisirindel muutusteta.

Terekest!
Elu suuri yllatusi ja muutusi ei ole toonud. Töö on ikke sama, korjan maisi ja nädalavahetuseti pakin langevarje.
Eelmisel teisipäeval sai natuke elevust ja muutust majja toodud. Nimelt oli enamusel rahval päev vaba ja otsustasime Gold Coastile rannamõnusid nautima minna. Mina kyll hommikul töötasin, aga sain oma bin’i täis korjatud kiirelt ja tulin kähku koju tagasi. Hosteli omanikult kysisime mikrobussi, võtsime kampa veel kaks saksa tydrukut ning itaalia tyybi koos tema ylisaleda jaapanlannast tibiga. Kokku siis 11 inimest. Inglise töömurdjast härrasmees, kellest ma eelmises postituses pisut rääkisin, tahtis ka hirmsasti tulla kaasa. Väitis, et kogu yritus oli yldse tema idee. Õnneks vastuseis seltskonna poolt oli nii suur, et jätsime ta kenasti maha, kuigi bussis oli yks koht isegi yle.
Bussijuhiks panime Kontuse, kuna tema sai miski ämbliku või eluka käest hammustada, mille tulemusel tal varvas võttis kätte ja paisus kaks korda suuremaks, eritades veel igast ebamäärast löga. Kuna varba omanik oli ravikuuril, siis ta nagunii ei saanud õlut libistada ja kaine rooli valimisel kysimust ei tekkinud. Umbes yheteistkymne paiku pakkisime end bussi ja võtsime suuna iseenesestmõistetavalt alkopoodi, et end varustada esmaabivahenditega. Kuna kõik tundsime end piisavalt kehvasti, siis esmaabi pudelid tyhjenesid kurku justkui nõiaväel ning tuju randa jõudes oli juba täiesti meeldiv. Lausa nii ebatäpselt meeldiv, et alanud vihmasadu meid ei morjendanud. Õnneks oli tegemist pigem uduvihmaga, mis ka kiirelt oma tegevuse deaktiveeris. Päike tuli välja ja lasime end mõnuga ookeani lainetel tuuseldada.
Eriliseks tegi veel olukorra see, et hakkasime rannaliival vibrat mängima. Tõenäoliselt enamus teist ei teagi, mis mäng see vibra on. Kuskile platsile joonistatakse neli nelinurka ning siis sealt on vaja pall jalaga yle teise mehe platsi välja lyya. Erinevate kehaosadega löökide eest on veel eraldi punktid. Mina mängisin seda viimati aktiivselt algkoolis, võibolla mõned korrad ka põhikoolis. Yhte ma tean, et kohe kindlasti ei kujutanud ma ette, et ma sellist mängu kunagi Gold Coasti rannaliival mängin. Oli tore igatahes.
Kui päike hakkas loojumise märke ilmutama, siis ronisime bussi tagasi ning põrutasime kodu poole. Tee pealt haarasime veel pitsat ja kaunis päev oligi õhtusse jõudnud. Mina kolisin kohe magama, kuna pidin järgmine päev jälle kell 4 ärkama, teised pralletasid veel paar tundi edasi.
Täna käisin tennist mängimas. Vastaseks tuli Marko. Yks kahest eesti tyybist, kes mõni päev tagasi siia hostelisse kolisid. Viimati mängisin ma tennist umbes 11 aastat tagasi. Ka Marko polnud õnneks just kõige aktiivsem tennisist varem olnud. Reketid ja pallid saime hosteli omanikult, väljak oli kohaliku kooli hoovi peal, miski 500 meetrit jalutada. Väga mõnus oli mängida, kuid asja rikkus see, et pallid oli täiesti sodid omadega. Vahest kukkusid nad maha nagu toored lestakalad, kusjuures hääl oli kah sarnane. Pool aega õnneks juhtus pall selle kyljega maanduma, mis oli enamvähem põrkamisvõimeline. Igatahes esimese seti lõpuks olid mõlemad pallid masendavalt ribadeks omadega. Meeldiv aspekt oli see, et suutsin seti 7:5 võita. Seisust 3:5. Olen ma ju suur ja vägev spordimees, kuda ma võiksingi kaotada! Homme läheme uuesti platsile, enne ostame muidugi uued kerad.

Külm!

Krt, täna sai uue töö miinuspooli kah tunda. Kuna öö oli kylm, siis oli kogu mais paksult kastene. Võttis umbes 5 minutit, et läbimärjaks saada. Ja siis juba kiskus asi lõdisema. Õnneks kahe tunni pärast tõusis päike, samas jälle kaarutas päikese ette suur pilv. Mõne aja pärast ikke läks soojemaks ära ja mais muutus kuivaks. Kyll siis oli hea tunne. Peale tööd taheti mind ja yht teist uut tyypi saata miskisele ohutustehnika loengule, aga õnneks oli pealik mõistev ja leidis, et minu vabandav argument on piisavalt hea. Nimelt ma lihtsalt mainisin, et olen nii unine, et jääksin loengul peale 5 minutit magama.

Mmm.. Baby! Jeee, Baby uuuujeeee...

Pealkiri ei ole inspireeritud kahjuks kaunitest neidistest, vaid seigast, et praegune töö on baby-corni korjamine. Alustame öösel kell neli pealampide valguse käes. Kolistame siis maisipõllul ringi nagu maisilapsed. Õnneks rasket midagi ei ole, ainult kiire on vaja olla, kuna makstakse vastavalt sellele, kui palju korjad, mitte tunnitasu. Antud juhul on see ainult hea, sest pappi saab ikka rohkem. Seda tööd peaks jatkuma miski paariks kolmeks kuuks. Kui õnnestub seal vastu pidada, siis peaks rahalise seisuga jälle vee peale tulema. Heal juhul kuivavad isegi saapad ära.. Esimese kahe päeva põhjal oli igatahes ylemus minuga rahul ja esialgsete arvutuste järgi peaks tunnipalgaks kujunema umbes 20 dollarit. Ja seda kahe esimese päeva järgi, mil olin veel täiega aeglane. Iga päevaga vilumus kasvab, mis ka palgatsekil peaks meeldivalt kajastuma. Tavaliselt saab siin 17,6 taala, millest võetakse veel maksud maha. Kuidagi on vaja ainult magamistsykkel ymber ehitada öösel kella kolme ajal ärkamiseks. Kahju on ka sellest, et magama kolin kell 8 õhtul, siis kui kõik just hakkavad veini najal hoogu yles saama. A võibolla ongi hea maksale väheke puhkust anda..
Vahepeal sai veel paari erinevat tööd tehtud. Yhel päeval korjasin miskeid vilju, mille nimi on passion fruit. Eestikeelset vastet ei oska siinsest 9 eestlasest keegi pakkuda. Miskid marjad on. Meenutavad natu granaatõuna. Lõikad lahti ja sööd miskise lögase ja seemnese sudi seest ära, kui julged. Maitse on täiesti arvestatavalt meeldiv. Korjamine oli ylikerge. Farmeritädi oli kah väga lahke. Ainuke jama on see, et ma vist ei ole siiani palgalipikut kätte sealt saanud. Siin aga maksude tagasi taotlemiseks on see ebatervelt hädavajalik. Kyll kunagi ikke selle saan.
Kaks päeva korjasin päevalilli. Jälle eriti kerge töö. Kahjuks tunde eriti palju ei saanud, aga siiski piisavalt, et yyri maksta ja miskit söögisudi hankida.
Nalja on kah muidugi siin korralikult saanud. Elton ja Ints ei ole sugugi lihtsad mehed. Huumorit ikke veiniklaasi taga tekib kuhjaga. Samuti on mul ylihea meel, et Kukk osutus meeldivaks perverdiks. Mitte kyll nii paadunuks kui mina, aga igasugu roppu juttu saab ikke rohkem kui 2 rubla eest räägitud. Yks teine eestlane, Kontus, aga on suht väsimatu malemängija. Teeb seda nii kainelt kui ka purupurjus olekus. Enamasti saab ta mõlemat varianti igal õhtul proovida. Kahjuks eriti palju ta ei kaota kummaskis asendis. Samuti on ta populaarne siin elavate aasia tytarlaste seas, kellega vestlemisest ta ei paista väsivat, eriti kui mõned klaasid gooni juba hinge all on. Kisa ja kära on ikke taevani sel puhul.
Nädalavahetusteti pakin aga klubis varje hoolega. Väga palju raha just ei saa, kuid hetkel on iga dollar abiks. Esialgne plaan, et kogu klubis teenitud raha panen hypetesse, ei ole toiminud. Kõik raha on vaja välja võtta ja hyppamine esialgu unustada. Nyyd kui uue tööga head raha saab, siis ilmselt ikke tuleb vahepeal yks hype teha, et jälle langevarjurina end tunda, aga peale seda arvatavasti pean jälle langevarjude katsumise ja varjurite vaatlemise abil enda enesehinnangut tõstma. Pole hullu. Siinmail on kah majanduslangus ja rahateenimine on järjest raskem. Need ilusad ajad on möödas, kus austraalia oli unistuste maa. Nii et kes tahab siia tulla majanduslanguse eest põgenema, võib siin vabalt pettuda. Kogenumad ja aktiivsemad leiavad ikka tööd, aga kogenematu ja vaiksema loomuga backpacker võib täiesti vabalt hätta jääda ja kuu aja pärast lennukiga koju tagasi lennata.
Rahvast on siia hostelisse kah juurde tulnud. Kaks kaunist tytarlast on saksamaalt. Mis aga yhe eriliseks teeb (ma mõtlen peale kauni välimuse) on see, et tegemist on tegelikult venelasega, kelle perekond emigreerus saksamaale. Yhte samasugust (too tegelikult nii ilus ei olnud) kohtasin ka Sydneys. Lisaks tuli siia yks inglise tyyp. Tegemist on ikke eriti imeliku ja tyytu tegelasega. Omavahel kutsume teda inglise pedeks. Ta on ikke eriti loll ja eriti kleepuv tyyp, kes armastab endast parema mulje jätmiseks fantastilisi lugusid vesta. Tööle sai ta kuskile pakkimistehasesse. Maru hea töö, kõik on seal rahul, aga tema ei saanud sinna jääda, kuna tal jäi käsi haigeks. Nuh ta pidi ju ometi seal kaste tõstma. Senises elus polnud ta kunagi pidanud fyysilist tööd tegema. Täna hommikul passis ta telekaruumis senikaua kuni buss minema sõitis ja siis väitis hosteli perenaisele, et jäi bussist maha. Tahaks teda homme tööl näha. Nimelt pandi ta nyyd tomatifarmi, kus peab 8 tundi kummargil töötama. Loodan, et selle peale sõidab ta tagasi inglismaale ema ja isa juure. Siin teda kyll keegi igatsema ei jääks.
Yks prantsuse tyyp on hästi lahe. Hetkel on ta siin turistiviisaga, mis tähendab, et ta tööd teha ei saa. Ootab ta oma tööviisat siin. Tegemist on päris kõrge tasemega kokaga. Töötanud on ta senimaani ainult 4 või 5 tärni restoranides kokana. Väga lahe sell on. Eelmisel neljapäeval ostsime kambaga hunniku toormaterjali ja ta tegi meile eriti maitsva lõuna. Ise ta kyll väitis, et see oli täielik jama, mis ta kokku keeras, kuna algmaterjal oli odav ja vilets, aga kõik kes sõid, ainult mõmisesid rahulolust. Sel neljapäeval jälle kordame.

Kolmapäeva õhtul hostelisse tagasi jõudes ootas mind minu suureks yllatuseks teade, et olen järgmiseks päevaks tööle pandud.
Neljapäeval oli tööl käimine päris lahe. Maad oli sinna vaja maha kärutada 90 kilomeetrit, mis tähendas, et enne kuut tuli juba startida. Kõik oli ilus ja lilleline kuni yhel hetkel tuli tõdeda, et sihtpunktiks olev farm asub kuskil vägagi mägises kohas. Ega häda poleks olnudki, kui mu sõiduk oleks heas tehnilises korras. Kahjuks aga seisin yhel hetkel, peale mõnekilomeetrist mäkketõusu, silmitsi keeva jahutusveega. Sai siis auto kenasti tee äärde pargitud. Millegipärast oli mul farmeri telefoninumber kaasas ja sai teade edastatud, et jõuame veits aega hiljem kohale. Probleemi ei tekkinud vähimatki sellest. See oli selline mõnus algus päevale. Peale tööd oli ees ootamas aga järgmine katsumus. Bensupaak oli tyhi ja lähima tanklani 30 km. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et bensunäidiku seier punasest joonest nii palju allapoole veel liikuma on võimeline. Peaks järgmine kord proovima, äkki seier teeb tiiru peale ja saaks tasuta täis paagi. Täiesti uskumatul kombel jõudsin siiski tanklani välja. Senimaani olin arvanud, et mu masina kytusemahuti mahutab 70 liitrit. Varasematel aegadel oli mul paar korda õnnestunud tankida 69 liitri kandis ja siis alati mõtlesin, et oh, vedas, et paak sisuliselt kuiv, aga ei jäänud tee äärde! Seekord aga õnnestus paaki 74,45 !!! liitrit valada. Vot see oli alles yllatus. Igatahes on nyyd hea teada, et kui seier punase peal on, siis pole veel niiväga vaja muretseda, võib rahulikult järgmist tanklat ootama jääda, kui lähima tankla uksepiida värv ei meeldi.
Tööd selles farmis jatkus kolm päeva ainult. Korjasime yhe Lõuna-Aafriklase juures kiivisid. Kasvatusmeetod on päris muhe. Põlla peal on postid, mille vahele sittakanti traate veetud. Kiivipuud või kiivipõõsad on nagu ronitaimed, mis siis traatide peal aega surnuks löövad ja ajaviiteks miskeid purakaid marju kokku keevitavad. Kiivid siis ripuvad hajameelselt umbes 20-40 cm kõrgusel pea kohal. Korjamine tähendas päev läbi pea kuklas ja käed yleval tegutsemist. Ise-enesest suht kerge töö, kuna ylekaalulisega need viljad just ei hiilga. Paraku kippus selg ja õlad ikke kyllaltki valusaks kiskuma. Aga jälle aitas väike meenutus paprika korjamisest ning töö tundus hetkega lihtne ja mugav.
Täna vedelesin päev läbi klubis ja pakkisin varje. Natuke jälle taskuraha. Õhtul hostelisse saabudes nägin siin nelja uut eestlast. Meid on siin hetkel nyyd seitse. Nimed ma igaks juhuks unustasin suurt hoolsust yles näidates ära. Eks ma homme kysin yle. Ja ylehomme. Loodetavasti mitte enam neljapäeval. Ajasin kahe härrasega pisut juttu kah. Yhel hetkel läks jutt interneti peale. Kuulsin, et yhenduse saamine on maailma kõige lihtsam asi. Paned aga telefoni arvutile taha ja net tuleb mis koliseb. Eriti palju ei maksa kah. Kui ma ääriveeri mainisin, et äkki selleks on vaja miskit moodsat telefoni, sain vastu kysimuse, et mis mobiili mina siis kasutan. Vastuse peale, et vana hea Nokia 6100, ajas vestluskaaslane silmad punni, justkui vaataks pealt kuidas naabri kaheaastane hallikarva kassirajakas tema kapsasupi taldrikusse situb. Kuulsin, et isegi muuseumite jaoks peaks see mudel liialt vana olema. Tegemist oli miski EMT myygimehega, kes telefonidega juba 8 aastat vägagi lähedalt on tutvust teinud. Sain lyhikese ajaga igasugu imeasju kuulda. Ei olegi need telefonid tänapäeval enam helistamiseks mõeldud. Helistamine on lihtsalt yks väike ja tähtsusetu kõrvalfunktsioon. Varsti ilmselt kaob see kah ära.
Nyyd peaks tuttu kolima. Homme on äratus kell viis kymme. Väljasõit tööle kell viis nelikymmend viis. Mida teen, seda ei tea. Igaks juhuks võtan võileiva ja veepudeli kaasa..