Elu on lill ja 8 kipub 9-ks saama

Ehee, kuulsin, et paar inimest olid natuke mures minu kodutu olemise yle. Mõistagi oli tegemist naissoost tegelastega.
Tegelikult muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Autos on mul madrats, paar magamiskotti, padjad, lina ja tekk. Lisaks ohtralt joogivett. Parkisin ta umbes tunnise jalutuskäigu kaugusele kesklinnast tasuta parkimistsooni. Koht on kena, otse golfiraja kõrval, roheluses. Ainuke jama on see, et hommikupäike kytab umbes kella 7 paiku auto nii soojaks, et pean auto taha murule kolima. Aga ka selle vastu pole mul midagi.
Kes nyyd loodab, et ma päevad läbi vedelen autos ja haisen pesematusest mis hirmus, peab pettuma. Nimelt pole mingit probleemi astuda sisse oma vanasse hostelisse ja seal dussi all käia. Lisaks sellele olen mõned korrad ka Benny majas sauna võtnud ja basseinis vedelenud. 2 päeva tagasi aga vedelesin Kelly korteris, kuhu lähen ka täna, et uus aasta seal vastu võtta. Seal on samuti ligipääs saunale ja basseinile ning seal saan ka oma riided ära pesta. Nii et see kodutu elu päris tänaval rentslis magamist ja prygikastis söömist minu jaoks ikke ei tähenda.
Yhel öösel oli väheke kehva. Sai vanas hostelis yhe rootslase synnipäeva tähistatud ja kuidagi juhtus nii, et mina ja Benny jäime telekatuppa diivanitele magama. Kell neli öösel aga sadas sinna sisse hosteli omanik ning sugugi mitte armastusväärselt peksis meid majast välja. Õnneks bussid sõidavad siin öö läbi ja unega võitlema pidin bussipeatuses alla tunni aja. Pold hullu, öösel ongi tegelikult palju mõnusam liikuda, kuna siis on temperatuur parasjagu selline, et lyhikeste pykste ja teesärgiga eriti kõvasti ei higista. Päeval kipub isegi hingamine naha märjaks võtma. Mõtlemist ma pole veel proovinud..

Kodutu

Ehee. Päris tore jõul oli sel aastal. Teisipäeval pidin hostelist jalga laskma. Juhtus aga nii, et jäin sinna pisut napsutama ja lõpptulemusena magasin telekavaatamise ruumis diivanil. Väga mugav oli. Plaanisin seda sama ka eile teha, aga millegipärast sadas õhtul kell pool yksteist miski hosteli töötaja sisse ning olin sunnitud minema kõndima. Krt, ei olnud just kõige meeliylendav hetk. Asja tegi raskemaks veel see, et pilk polnud enam päris selge kah. Et vältida pool ööd mööda linna lonkimist ja auto otsimist, võtsin takso ja sain kenasti ning kiirelt kohale. Täna lähen randa.

Töötu ja kodutu

Ehee, täna pidin hostelist välja kolima, kuna mul pole enam raha et yyri maksta. Samuti pole ka tööd veel leidnud. Õnneks on mul siiski mu auto, mis peavarju pakub ning söögirahaga kah paar nädalat muret ei tohiks olla. Kui Hansapank Eestis poleks jalaga kubemesse virutanud, siis oleksin suht muretu. Aga nyyd lähen uuesti tööd otsima..

Sauna sain, või midagi sellist

Eile õhtul oli väike tähistamine. Nimelt Benny sai 150 taala eest nädalas korteri otse sydalinna. Raha sees on ka tasuta võimalus kasutada jõusaali ja ujulat. Tähistamise kestel hakkas meile yha enam ujumise vajalikkus selgeks saama ning kuskil poole kymne paiku õhtul suundusime ujulasse. Väga mõnus oli, pealegi sain natuke saunahõngu nuusutada. Sauna temperatuur oli kõigest umbes 70 kraadi ning kividele vett lisades kuigi lootustandvat vee aurustumisprotsessi ei toimunud. Õrnalt siiski mingit leili pojakest tunda oli. Eestis oleksin ma ilmselt andnud lubaduse elu sees enam jalga nii mõttetusse sauna tõsta, aga siin ma ei saa liialt nuriseda. Kui ikke pole umbes aasta aega mingisugustki sauna saanud, siis hakkad vähesemaga leppima.
Täna hommikuks oli Bennyl kokku lepitud kohtumine kalaturu laevakai peal kohtumine miski mehega, et saada tööd kalalaeval. Läksin kaasa, et samuti infot kysida. Koha peal polnud peaaegu mitte kedagi, miski laeva madruselt kuulsime, et ikke kella 10 paiku hakkavad kõvemad asjapulgad end kohale ajama. Tulidki mingi hetk laevaomanikud ja kukkusid kohvikus kohvi lyrpima. See oli justkui kaader filmist. Kõik 4 tegelast olid ittaallased, vanad, soliidse õllekõhuga härrad. Istusid ja jõid kohvi, nägid välja just nagu miskid ittaalia maffiaperekondade pealikud. Kahjuks selgus, et hetkel on vajadust ainult yhe kogemustega tegelase järgi, aga võeti meie numbrid ja lubati uuel aastal helistada, et praegu pyhade ajaks on nad ärid sisuliselt kinni pannud.
Õhtul läeme ilmselt yhele soolaleivapeole. Kolm tegelast meie hostelist kolivad mingisse korterisse.

Eriti asjalik Enn

Mõtted olid mul ilusad. Et hakkan korralikuks, otsin tööd ja olen igati asjalik. Plaanid lykkas ymber info, et Benny, mu vana sõber Home Hillist, on Sidneys.
Yleeile võtsime yhendust ja kohtusime kell 12 Liverpooli ja George tänavate nurgal. Kell 12.05 esitasime kõrtsmikule tellimused suurtele õlledele. Vägagi ilus algus yhele teguderikkale päevale. Benny plaanid osutusid ysna sarnaseks minu plaanidega. Otsida tööd ja vedeleda kuni märtsini Sidneys. Peale seda aga mõneks kuuks aasiasse ringi kolama. Peale kõrtsu jätkasime arutelu sellest, kui oluline on kiirelt töö leida, minu hostelis. Eelnevalt loomulikult astusime alkopoest läbi. Tasapisi hosteli elanikele hakkas meie tegevus meeldima ning yhel hetkel napsutasime juba umbes kymnekesi. Oli tore, liiatigi kuna paar väga kena tytarlast oli pundis.
Eile toimus yleeilse päeva kordus. Täna õnneks ytlesin kõikidele ahvatlustele ei ning olen juba 1,5 tundi netis tööotsimisega tegelenud. Praegu tegin väikese pausi, kuna kopp sai ette.

Sydney

Nuniih, olen juba miski viiendat päeva Sidnis, aga pole viitsind siia blogisse sellest kirjutada. Mitte, et mul kõvasti tegemist oleks olnud, aga praegu on isegi minusuguse laisklooma jaoks muljetavaldav laiskus peal. A eks ma lyhidalt kirjutan, mis on toimund.
Byron Bayst tahtsin mina võimalikult kiiresti Sydneysse jõuda ja teised ka väga vastu ei tõrkunud. Christianil õnnestus vahetada oma lennupilet kolmapäevaks ymber. Seega otsustasime, et jõuame Sidneysse kolmapa ja ma saan ta otse lennukale ära visata. Seega suurt kiiret ei olnud ja kärutasime mööda rannaäärseid maanteid rahulikult. Kaks ööd oli vaja veeta kusagil. Mõlemad veetsime mingisugustes linnades suvalistes parkides telkides. Õnneks politsei või mingid muud ebameeldivad asjapulgad meid ei tylitanud. Tee peal nägime päris ilusaid randu ja tegelesime mingil määral bodyboardinguga.
Kolmapa oli siis see suur päev, kui oli vaja sisse sõita neetult suurde Sidneysse. Nagu ootasime, oli liiklus vastikult agressiivne ja tihe. Õnneks lennujaama viis suur maantee, mis enamusest ummikutest meid mööda juhatas. Sellegipoolest võttis lennukale jõudmine läbi linna ligi 2 tundi aega. Lennukal lajatati meile veel korra. Selgus, et parkimine on seal 15 taala tunnis. Masendav. Lisaks suutsime lennukal veel Scotmani ära kaotada, mis samuti parkimisaega pikendas. Õnneks sai Emilio lennuka infopunktist infot hosteli kohta, kus on vabu kohti. Seega oli vaja ainult see hostel yles leida ja kohale sõita. Ei pidanud hakkama sihitult mööda hosteleid ringi sõitma ja otsima, kus vaba kohta leida. Kallis see koht kyll oli, 30 taala öö, aga Emilio ja Scotman otsustasid selle võtta. Mina otsustasin vähemalt esimese öö autos ööbida ja hiljem endale miski odavama öömaja leida.
Sõitsin kesklinnas vähe kaugemale, kus on tasuta parkimine ja sinna ma oma masina sättisin ning seal ma ka esimese öö veetsin. Neljapäeval aga õnnestus saada mul voodi yhes kesklinna hostelis, kus öö maksab ainult 18 taala. Lisaks sellele on tasuta juhtmevaba internet. Pole paha. Toas on 12 inimest, enamus asiaadid, mõni neiu ikke päris kaunis kah..
Siin hostelis ma olengi peaasjalikult passinud. Sorteerin oma pilte, vaatan filme, natuke ka mängin miskeid mõttetuid arvutimänge. Lihtsalt 6 nädalat reisimist ja trallimist tõmbas rihma natuke maha. Maru mõnus on mitte halligi teha ja mitte millegi pärast muretseda. Natuke kolasin ikke linna peal kah, nii et kesklinnas enam päris ära ei eksi ja kuulsa ooperiteatri vaatasin kah yle. Maru mõnus on see, et aasia toitu pakutakse iga nurga peal. Umbes pooled söögikorrad olen söönud sushit ja ylejäänud kordadel olen ka eelistanud miskit aasia restorani või kebabit.
Täna pean vist lõpuks asjalikuks hakkama ja tööd otsima hakkama. Raha on kyll piisavalt, et aastavahetuseni vastu pidada, aga siiski on vaja teenida raha oma suurte plaanide jaoks aasia vallutamisel.

Reedel lasime Brisbanest jalga. Sihtpunktiks oli Surfers Paradise Gold Coastil. Tee peale jäi Dreamworld, ilgelt suur lõbustuspark. Otsustasime seal yhe päeva veeta. Kahjuks valisime väga vale päeva, kuna sel reedel oli koolides viimane päev enne pikka jõuluvaheaega ja paljud koolid veetsid selle päeva lõbustuspargis. See tähendas, et sitaks palju lärmavaid lapsi oli ning järjekorrad olid vastikult pikad. Iseenesest atraktsioonid olid vägevad, kuigi kestsid ääretult lyhikest aega. Yhe atraktsiooni järjekorras seisid Emilio, Christian ja Scotman umbes 2 tundi, et kogeda mingi 5 sekundit kestvat aktsiooni.
Päev möödus päris kiirelt ja õhtul kärutasime Gold Coastile. Leidsime seal yhe meeldiva pargi, kuhu õhtupimeduses pystitasime telgid.
Laupa kolistasime natuke Gold Coastil ringi, aga kuna seal suurt midagi teha pole peale surfamise, siis sõitsime edasi Nimbin’isse. Nimbin on yks väga eriline kyla. Hipi kyla. Ma ei tea mis moel, aga kuidagi on välja kujunenud, et seal kylas pole marihuaanaga kauplemine keelatud. Myyakse seda otse tänaval. Lisaks võid saada ka seeni ning muid looduslikke narkootikume. Kohalikud suitsetasid kansat otse tänaval, see oli tavaline, nagu sigarettide suitsetamine. Täiesti hämmastav, kuidas sihuke kohake saab eksisteerida. Kord aastas peetakse seal veel mingit laata, kus kõik kasvatajad toovad letti oma parima kauba eriti soodsate hindadega. Päris lahe kyla, peaks mainima. Tean mitut tegelast, kes sooviksid seal ilmselt elu lõpuni elada. Õhtu hakul sõitsime mingit suvalist teed pidi välja kylast ja telkisime kuskil väikese kylatee ääres.
Eilne päev tõi meid Byron Bay’sse. Tegemist järjekordse rannas asuva kuurortlinnaga, mis on väga populaarne backpackerite hulgas. Tingimused on surfamiseks head ja väga palju hosteleid on seal. Kuna tegemist on puhkusehooajaga, siis loomulikult kõik hostelid olid välja myydud, samuti ainuke linnas asuv karavanpark. Leidsime vaba telkimiskoha linnast 2 km väljas asuvas karavanpargis. Pidasime plaani, et joome natuke jõu kogumiseks veini ning siis jalutame linna pidutsema. Veini jõime kyll usinasti, aga iga lonksuga hakkas 2 km pikkune jalutuskäik järjest vastumeelsemaks muutuma. Nii me istusimegi hilise ööni telkide kõrval veini kulistades ja iga paarikymne minuti tagant arutasime, et peaks ikka linna minema. Oli ilus.
Tänaseks päevaks oli minul ainult yks plaan. Hypata langevarjuga. Kella 10 paiku sõitsin lennukale asja uurima. Selgus, et kahjuks täna nad rohkem ei hyppa, kuna yhtegi reserveeringut tandemhypeteks pole. Lisaks sellele oli neil välja rentida ainult miski hiiglama suur õpilasvari, mis mind just eriti ei erutanud. Niipalju siis hyppamisest...

Brisbanes. Jälle..

Rainbow Beachilt suundusime edasi Noosasse, et seal surfata. Kahjuks häid laineid sel päeval ei olnud. Kolistasime niisama mööda linna ringi ning õhtuvarjus leidsime yhe pargi, kus magada. Keset parki oli miski pisike korvalliväljak, kuhu oma magamiskotid maha laotasime. Ei tea mis mul häda oli, aga magasin ääretult halvasti. Iga natukese aja tagant ärkasin yles ja siis ei suutnud enam uinuda tykk aega. Sama lugu oli Christianiga, ainult konnaõgija magas nagu puunott. Hommikul selgus, et selle pargi peamine eesmärk oli pakkuda koertele peldikut. Juba kella kuuest hakkas inimesi voorima, kes siis kõik lasid oma koertel muru peale oma vajadusi rahuldada. Nentisime, et otsus magada korvpalliplatsil, mitte murul, osutus vägagi õigeks.
Järgmisel päeval rentisid Emilio ja Christian kohe hommikul surfilauad, Scotman vedeles niisama rannal ja mina otsustasin lõpuks taodelda endale uue Eesti passi, mida ma pidin juba Cairnsis tegema. Selleks oli mul vaja internetist blanketid välja printida, rahaylekanne sooritada, fotod endast teha lasta ja siis kogu see jura posti panna. Sellist asja ma enam korrata ei taha. Noosas netikohviku leidmine osutus eriti raskeks, lõpuks yhe leidsin ja makisn 9 taala tunnist, masendav. Postkontorit ma lõpuks ei leidnudki ja pilte ka ei jõudnud endast teha. A vähemasti on mul nyyd plankett olemas. Igatahes 4 tundi, peale mida pidime rannas kohtuma, möödus kiirelt ja probleemiderikkalt ning suhteliselt tulemusetult. A ma vähemasti yritasin!
Päeva keskel otsustasime mööda Sunshine Coasti Brisbane poole kärutada ja kuskil miski magamiskoht leida, kuna me ei soovinud teist korda sel koertepargis ööbida. Pimeduse hakul jõudsime Sunshine Coasti kõige Brisbanepoolsemasse linna nimega Coolaundra või midagi sellist. Asetasime enda kõhtu meeldivalt suure pitsa ja asusime ööbimiskohta otsima. Kerge see ei olnud, kuna linn ulatus igal pool rannani välja. Mingi aja pärast jõudsime miskisse rikkurite rajooni, kus oli villade ja ranna vahel isegi mõnigad puud ja asi meenutas pisut parki. Sinna puude alla me siis magama heitsime. Kahjuks oli sääskede hulk umbkaudu täpselt nii suur, et peale 10 minutit otsustasime riskida politseile vahele jäämisega ja panime telgid yles. Hoolimata kergest vahele jäämise hirmust, magasime eriti hästi.
Eile hommikul lebotasime algul niisama rannas ja siis otsustasime Brisbanesse tulla. Igaks juhuks ma Brisbane kaarti yles ei otsinud, kuna lootsin, et mu 8 kuu tagused mälestused lubavad mind ilma abita Brisbane City Backpackersi ette sõita. Liiklus on siin suurlinnale kohane, väsitav. Mõned korrad panin orienteerumisega pisut puusse, aga lõpuks peatusin õnnelikult eelmainitud hosteli ees. Järgnes see, mida kartsime. Nimelt pyhade eel jooksevad kõik seljakotireisijad suurlinnadesse, et siin kõvasti pidutseda ja möllata. See tähendab, et hostelid on pilgeni täis. Nii leidsime endale kohad alles viiendas hostelis. Iseenesest see poleks nii hull olnud, kui Emilio poleks kaardilugeja olnud. Ta oskas ikke väga mõnusatesse kohtadesse meid satutada. Lõpuks ma olin nii masendunud ja närvis, et loobusin ise midagi proovimast. Sõitsin sinna, kuhu Emilio ytles, isegi siis kui ma nägin, et see on totaalselt vale. Nii juhtuski, et hostelisse saime end sätitud alles kella neljaks õhtul. Auto tuli jätta 20 minuti jalutuskäigu kaugusele, kuna lähemal maksis parkimine liialt palju.
Peale hostelisse sisselogimist einestasime meeldivas hiina restoranis. Kus mujal, kuna hostel asub hiinalinnas. Peale seda oli yhine otsus avada vein, kuna viimased 2 päeva olime me elanud ilma tilgagi alkoholita. See aga võib tähendada, et alkoholi hulk veres võib langeda kriitilise piirini ja mõjuda tervisele halvasti. Oma tervisest me aga hoolime ning tee viis kiirelt alkopoodi. Tegelikult oli mul plaanis langevarjur Kaiega õhtul kohtuda, aga ta ei võtt telefoni vastu. Samuti ei saanud me helistada Androle ja Andrele, kes meie kõnet ootasid. Asi oli selles, et ainult Christianil oli nende number, aga ta oli liialt laisk, et autost telefon tuua. Juhtuski siis selline asi, et vedelesime terve õhtu hostelis. Ainult Scotman, kellel on raha peaaegu otsas, läks kõrtsu pummeldama. Hindan. Magama jäämine oli raske. Konditsioneer töötas ja akent avada ei saanud. Selleks et uinuda, olin sunnitud oma nari keset tuba tirima ja siis ylemisel korrusel magama otse laes asuva ventilaatori all. Siis oli hea.
Täna ronisin suht varakult raamatukokku internetti. Hunnik arveid oli vaja maksta, mõningad asjad alla laadida, mõningatele kirjadele vastata ja samas ka blogi ootas kirjutamist. Enne seda tegin oma elu kalleimad passipildid - 25 taala. Nii kallid, kuna Eesti passipildi nõuded on siinmail tundmatu formaat. Sain viimaks yhendust ka Kaiega, kes oli telefoni eile tööle unustanud. Kohtun temaga kell viis ja joome kõrtsus mõned õlled, mis kahjuks mina pean ostma, kuna lubasin talle tema teenete eest mõned õlled välja käia. Siiamaani on kõikides ametiasutustes mul tema aadress. Enne õlletamist yritan läbi astuda Brisbane merendusmuuseumist.

Fraser Island

25.11.2008
Pyhapäeval kärutasime Bundabergi. Kuna sealsed karavanpargid olid pilgeni täis, siis valisime peatuspaigaks 6 km kaugusel oleva Bargara. Valik osutus väga heaks, tegemist on väga ilusa rannalinnaga. Karavanpark on kah kohe rannas ja väga muhe. Ruumi on laialt ning maksab vähe. Ainuke asi, mis tõeliselt imestama paneb, on see, et köögis on systeem selline, et kell 9 õhtul lylitatakse automaatselt kõikide seadmete toide välja. Ja see on just parasjagu meie tavapärane õhtusöögiaeg. Õnneks 200 m kaugusel on rannas tasuta grillmasin ja lauad, nii et õhtusööki teeme me seal. Halligi teinud siin ei ole. Eile yritasime kuulsat Bundabergi rummitehast kylastada, kuid kui ekskursiooni eest 25 taala kysiti, siis pöörasime otsa ymber. Ma oleksin miski õlletehase vaatamise eest vbolla nõus selle summa välja käima, kuid rummi eest mitte. Õhtupoole käisin veel natu Bargara linna peal uudistamas. Väga ilus linn.
Vahepeal oli meil tagasilööke kah. Nimelt ei saanud me teha surfamiskursust, kuna kõik kohad olid kinni. Õnneks saime oma 20 taala tagasi. Hoopis jamam on see, et kui eile yritasime reserveerida Noosasse planeeritud 3 päevast kanuumatka rahvuspargis, siis selgus, et ka seal on kuni 13 detsembrini kohad täis. Ja meie oleme selle eest juba maksnud, lihtsalt kuupäevad jätsime lahtiseks, kuna me ei teadnud täpselt, millal me sinna jõuame. Emilio ja Christian ei saa kindlasti seda teha, kuna nad lasevad Austraaliast jalga. Mina ja Scotman saame selle võibolla edasi lykata. Peame rääkima reisubyrooga, kust me kogu paketi ostsime.
Täna on plaanis sõita Rainbow Beachile. Tee peal tahaks kõik nö vaatamisväärsused ka läbi vaadata. Hommikusöögiks jäi eilsest veel hunnik peekonit ja mune yle. Kahjuks kokakoola on otsas ja ei saa tõeliselt tervislikku einet nautida.

30.11.2008
Teisipäeval Rainbow Beachile ei jõudnud. Pimedaks läks ja panime laagri yles 30 km enne sihtmärki. Kolmapäevaks oli meil broneeritud mere peal kajakkidega ringi uhada ja delfiine vaadata. Kajakkidega oli päris lahe sõita, kuigi kahjuks olid need mõeldud turistidele, ehk siis liiga turvalised. Kummuli käia oli ikke parasjagu raske ja pärast sisse saamine oli väga lihtne. Ootasin pisut rohkem ekstreemi. Lisaks sellele ei näinud me yhtegi delfiini. Ainult yks hiiglama kolakas kilpkonn näitas korraks oma pead. A tore oli ikke.
Peale merel käimist vedelesime hosteli ees, kus meil olid toad broneeritud neljapäeva õhtuks. Libistasime mõnusalt veini ja selle käigus kohtasime päris mitut tuttavat, kellega olime varem kokku sattunud. Austraalia tundub vahel ikke väga väike maa. Õhtul kolistasime samasse kohta tagasi, kus olime eelmise öö veetnud.
Neljapäeval peksime end suht varakult yles, et kiiresti hostelisse minna. Nimelt ei olnud me juba 5 päeva dussi alla pääsenud. Õnneks olime hoolega ookeanis ujunud, nii et liiga jõhkraid aroome me ei eritanud. Kell kaks päeval oli kogunemine neile, kes Fraser Islandile dziipidega rallima tahtsid minna. Fraser Island on maailma suurim liivasaar. Yks suurimaid turistiatraktsioone Austraalias. Liigelda on seal võimalik ainult tõhusate dziipidega. Tavamasinate jaoks mingeid teid seal ei ole. Mingi hunnik hosteleid on sinna kah ehitatud, aga suurem osa kylastajatest telgivad rannas. See plaan oli ka meil.
Õhtul toimus hosteli kõrtsus tavapärane ohjeldamatu alkoholi hävitamine. Mingil hetkel viskas mul vähe yle ja ronisin tuppa, et läpparist mingit filmi vaadata. Mõne minuti pärast aga kargasid Christian ja Emilio sisse ja ytlesid, et lähevad öist surfamist tegema. Mitte kyll päris surfilaudadega, vaid bodyboardidega, ehk siis lauad, mille peal kõhuli vedeled. Lauad näppasime hosteli laenutusest, mille uks juhtus avatud olema. Ja ookeani me läksime. Selline tegevus öösel pimedas, alkoholi mõju all on vägagi ohtlik, kuid me sellest ei hoolinud. Vees murdlainetesse jõudes, lajatas kohe esimene suurem laine surfilaua mulle sihukese litriga vastu vahtimist, et tunne oli, et viskab pildi taskusse. Õnneks seda ei juhtunud. Toibusin vähe ja otsisin rannast yles oma laua, mille laine kaasa oli haaranud. Möllasime lainetes oma pool tundi, siis sai siiber ja kolisime hostelisse tagasi.Oli tore.
Pakett, mille olime ostnud sisaldas ööbimist hostelist, seejärel 3 päeva jeebuga saare peal rallimist ning siis jälle hostelis yks öö. Masinaks oli Toyota Land Cruiser, kus oli 11 istekohta. Katusele ladusime kämpimise varustuse, söögi ja hirmsama koguse alkoholi. Meie grupis oli lisaks meile neljale veel 3 saksa tydrukut, 2 inglise tydrukut ja 2 saksa poissi. Kõik olid väga lahedad tegelased. Põdejaid grupis ei olnud. Praami peale saime umbes kell 12. Mingit sadamat seal ei olnud, praam sõitis lihtsalt randa ja lasi rambi alla. Läbi madala vee sai siis peale sõita. 10 minutit sõitu ning olimegi saarel. Siis läks ägedaks. Avasime loomulikult kohe veinid, tuju tõusis märgatavalt. Esimesena olin mina roolis. Päris äge oli ikke rannaluidetel kihutada. Aga veel ägedam oli sõita metsateedel. Ääretult auklikud, kurvilised, kitsad ja raskesti läbitavad. Õnneks auto oli ikke väga hea. Paar korda jäime korra kinni, aga aeglustiga sai igaltpoolt kerge vaevaga välja.
Loodus on Fraser Islandil ikke ääretult kaunis. Eriti lahedad on järved. Ei viitsi suurt loodust kirjeldada, panen parem mõningad pildid yles. Saarel olime kaks ööd. Enamus rahvast magas telkides, paar inimest autos, aga mina magasin lihtsalt liival. Yks tegelane mingist teisest autost yritas mind kyll igati kuskile telki ajada, aga saatsin ta lõpuks otseteed heasse kohta. Selle peale ta loobus. Tema paanika põhjuseks olid dingod, keda seal saarel on päris hulgim. Ymber laagri tiirutas neid kah mõningaid ja osad tegelased olid täiesti hirmunud ja veendunud, et kui õues magad, siis sind ka ära syyakse. Esimesel öösel oli natu kehva, kuna vihma hakkas sadama. Samas ma olin nii laisk, et ei viitsinud end vihma tõttu liigutada. Aga kui magamiskott liiga märjaks hakkas saama, siis lõpuks kolisin miskise presendi alla, mis meile kaasa oli antud. Christian, kes kah liival magas, ronis auto alla. Teisel ööl probleeme ei olnud.
Mis kõige rohkem meelde jäi saarest, oli see, et kogu aeg oli igalpool liiv. See oli su juustes, su riietes, suus, söögis, veinis. Igal pool. A pikapeale harjus ära sellega. Muus osas oli kõik super. Seltskond hea, loodus kaunis, autoga rallimine oli lõbus jne. Võiksin sellest tripist pikalt pajatada, aga pole tuju praegu kirjutada. Tahan hoopis miskit syya. Proovin mingil hetkel hunniku pilte yles laadida, see peaks kõige paremini olukorda kirjeldama.

Peldikuelanik

19.11.2008
Peale Home Hilli kihutasime Whitsunday linna, et minna 3 päevasele reisule jahiga. Päris ilus väike linn. Enamvähem 100 protsendiliselt turismile suunatud. Kõikjal ainult poed, pubid ja hotellid. Meie loomulikult otsustasime öömaja raha jälle kokku hoida ja kusagil suvalises kohas magada.
Õhtu hakul asusimegi laagriplatsi otsima. Eriti kohti selleks ei paistnud olema, kuna maastik oli ymberringi mägine ja iga vähegi tasane koht oli täis ehitatud. Lõpuks leidsime miskise pargi moodi asja. Kuna kohaliku seaduse järgi võib vales kohas telkimise eest 1500 taala trahvi teha, siis rullisime lihtsalt oma magamiskotid murule lahti. Tegelesime veel tunni või paar oma igaõhtuse kohustusliku eeskavaga ja siis kolisime tuttu. Saime magada umbes tunni, kui järsku keegi meid yles ajas. Miskise vägeva lambiga pimestati meid ja kästi jalga lasta, vastasel juhul kutsuvad politsei. Mis seal ikke, pakkisime end jälle kokku ja otsisime uue koha.
Uus koht oli mingi parkimisplats, parkisime masina ära ja viskasime end suvaliselt platsi kõrvel olevale haljasalale kylili. Seekord saime jälle umbes tunni magada, kui järsku hakkas tööle muru kastmise systeem. Asjade kokkupanek ja autosse kolimine käis vägagi kiirelt. Seekord läks uue koha otsimine aeglasemalt. Leidsime miski muruplatsi umbes 15 km linnast väljas ning uinusime sellel kiirelt. Mis meid aga sugugi ei yllatanud, oli see, et hommikul poole kuue paiku meid jälle maast lahti peksti ja minema aeti. Masendav, yhe öö jooksul 3 korda! Seekord sõitsime lihtsalt linna tagasi ja teised magasid autos ning mina auto kõrval asfaldil.
Yleeile suurt midagi korda ei saatnud, kuna me kõik olime maru unised. Regasime end jahireisile ning võtsime selleks ööks telkimisplatsi yhte karavanparki. 10 taala nägu ja lisaks tauta õhtusöök. Pole paha. Õhtul käisime veel Scotmaniga kõrtsus, kus Scotman sundis mind jooma kahtast jooki. Kokku oli segatud õlu ja siider ning lisatud natuke siirupit. Kylmalt pohmelli peale kannataks täitsa juua, aga õhtul kõrtsus polnud just kõige sobivam.
Eile siis algas kauaoodatud reis jahil. Väljasõit oli hommikul kell 9. Võtsime kaasa turvalise koguse odavat veini ning päikesekreemi. Jahiks on Southen Cross’i nimeline alus, mis ehitati võidusõidupurjekaks. Ma ei mäleta mis klassis. Nyyd on jaht lihtsalt liiga vana võistlemiseks. Jahi meeskond koosnes võistluste ajal 14 liikmest. Praegu on meid pardal 2 meeskonnaliiget ja 14 reisijat, mis tähendab, et ka meie, reisijad peame käpa kylge panema. Tegemist ongi rohkem nagu seiklusreisiga, mitte luksusreisiga, kuna jahti eriti ymber ehitatud ei ole ning tingimused on suht kasinad. A täiesti piisavad.
Tuult eile eriti ei olnud ning enamuse ajast sõitsime mootori abil. Vahel kyll vedasime yhe purje yles, aga see oli lihtsalt aitamiseks, propellerit seisma ei pandud. Peale paari tundi seilamist ankurdasime jahi yhte kaunisse lahte ning asusime snorgeldama. Mina eriti palju sellest ei lootnud, mõtlesin, et mis see ikke nii erilist on mask peas ringi ujuda, aga õnneks eksisin. Selga pidime panema spetsiaalsed ylikonnad, nagu surfajad. See ylikond hoidis päris hästi pinnal, mitte kyll nagu päästevest, aga hulpimise tegi palju lihtsamaks. Mask pähe ja toru suhu ning koralle vahtima. Vaatepilt oli ikke sigailus. Ei uskunud, et kõike nii selgelt näeb vee all. Värvid olid meeletult ilusad lisaks ujusid igalpool ringi kuldkalad, keda tavaliselt akvaariumites olen näinud. Kalu oli ikke hulgim ja nad olid vägagi värvilised. Lisaks sellele nad ei pidanud snorgeldajaid vaenlaseks ja ei põgenenud kuhugile ära. Yliäge! Ainuke jama asi oli see, et mu mask lasi vett läbi ja iga minuti-paari tagant pidin maskist vett välja valama. Olin ka liiga laisk, et jahile tagasi ujuda ja teine mask võtta. A kogemus oli vinge.
Peale snorgeldamist viidi meid yhele eriti kaunile rannale. Pandi meid yhes otsas maha ja korjati teises otsas peale. Kauneim rand, mida ma näinud olen. Liiv ei olnud nagu liiv vaid nagu mingi valge pulber. Lisaks ilusad luited. Jalutuskäik kestis umbes tunni ning siis vedelesime lihtsalt rannal kah veel tunnikese.
Mingi hetk sõime õhtust ja siis asusid kõik yksmeelselt erinevaid jooke manustama. Kuna päev oli kyllaltki tegevusrikas, siis inimesed olid ysna väsinud ning pikalt pidu ei pandud, koliti suht kärmelt tuttu.
Täna ärkasin umbes kella seitsme paiku ankru sissevademise kolina peale. Sõin paar võileiba ja kuulasin arvuti taga istudes, kuda teised vaeva nägid ja purjed yles vedasid. Natuke pakkus lõbu ka yhe tytarlapse vaatamine, kes hakkab merehaigeks jääma. Ei uskunud, et yks inime võib näost nii valgeks muutuda.

20.11.2008
Eile oli vägev. Kohe hommikul purjetasime yhte kaunisse lahesoppi snorgeldama. See koht oli palju ilusam, kui yleeilne. Korallid olid kohe eriti värvilised ja mitmekesised ning lisaks sellele veel väga palju erinevaid kalu. Paar tykki olid nii pirakad, et ajasid vaat et hirmu peale.
Peale snorgeldamist purjetasime järgmisse kohta. Tegemist oli vaateplatvormiga yhel mäel, millelt avanes vaade rannale, kus me olime eelmisel päeval jalutanud. Lisaks oli rada sinna yles vägagi lahe. Lebotasime ka sama saare yhel rannal paar tundi.
Õhtusesse ankrupaika jõudsime kyllaltki vara. Teel siia sain tunnikese jahti juhtida. Mis ta nyyd nii väga juhtimine oli, pidin lihtsalt kurssi hoidma. Yllatama pani see, et see nii lihtne polnudki. Iga väikese tuule muutuse peale muutis jaht suunda ja seda oli siis vaja kompenseerida. Täitsa mõnus oli seda meelelahutuseks teha.
Ankrupaiga asukoht mulle meeldis. Nimelt oli see mõnisada meetrit eemal yhe saare peal olevast puhkekeskusest. Puhkekeskuses oli baar, kuhu me kõik yksmeelselt suundusime. Pidime seal tõhusat tööd tegema, kuna baarist jooke jahi peale kaasa ei myydud ja oma varud olime me eelmisel õhtul suuremas osas ammendanud. Magama kolisin ma eile õhtul laevatekile. Õhku oli ikke palju rohkem kui all kajutis. Nägin hirmsat unenägu, et olin tagasi Eestis. Olin tagasi ja täiesti ilma rahata ning pidin miskit viletsat tööd tegema, millega oleksin uue Austraalia pileti raha suutnud umbes 6 kuuga kokku ajada. Avades ehmatusega silmad, oli vägagi meeldiv aduda, et olin endiselt siin.


22.11.2008
Viimane päev jahil oli tore. Hommikul läksime kohe snorgeldama. Kahjuks selles kohas korallid eriti ilusad seal polnud, aga see-eest oli sitaks palju kalu. Väga meeldiv oli. Peale snorgeldamist ronisime yhele saarele, kus miski mäe otsas olid kaks väga head vaateplatvormi. Kõik oli ilus, aga kahjuks oli meeletult palav ilm, paljudes kohtades oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis otse lagipähe. Minul polnud hullu, aga osad tytarlapsed, kes yle 500 meetriseid matku polnud kunagi teinud, olid suht surnud. Vaade, mis avanes, aga oli nii hea, et keegi ei kahetsenud.
Tagasi laeval, asusime sadama poole teele. Vahepeal tegime veel yhe peatuse, et ujuda. Peale seda saime viimased paar tundi purjetades vihma tunda. Mulle see meeldis, seisin jahi ninas ja nautisin ylalt ja alt tulevat vett. Jahilt maha astudes ei olnud meil mingit pikka hyvastijättu ega meeskonna tänamist, vaid tormasime jooksuga peldikute poole. Keegi meist ei tahtnud jahi peldikut kasutada, seetõttu olime kõik suht kõrge sisemise rõhuga.
Arlie Beach’ile ei tahtnud me enam jääda vaid otsustasime sõita oma järgmise atraktsiooni poole linnas nimega Town of 1770. Kuna kell oli suht hilja ja sõita oli 600 km, siis pidime tee peal öömaja leidma. Lõpuks leidsime miski kohakese, kus oli lubatud laagerdada yks öö. Lisaks olid seal peldikud, grillmasin ja mõned katusealused lauad-pingid. Panime aga telgid yles ja tahtsime alustada õhtusöögi grillimist, kui järsku tabas meid torm. Telgid kippusid minema lendama ja kõva vihmasadu tuli kah. Läbi tormi päästsime oma telgid kuidagi. Tassisime oma märja varustuse peldikusse. Sealsamas peldikus sõime ka kylma õhtusöögi. Lisaks otsustasin mina ka peldikus ööbida. Õnneks oli peldikul miski eeskoja taoline vidin ja ei pidanud päris pottide vahel magama. Christian ja Scotman ööbisid autos ja kui torm veidi vaibus, siis Emilio pani ikke oma telgi uuesti yles. Keset ööd kuulsin jälle tormi tõusvat. Tegin hetkega kindlaks, et mind see ei ohusta. Korra mõtlesin vaadata, kuda Emiliol läheb, aga selleks oleksin pidanud oma pead keerama, mis tol hetkel tundus täiesti ylearuse liigutusena. Hommikul kuulsin, et sadas ainult vihma kõvasti, aga tuul liialt tugev ei olnud.
Eile hommikul kuivatasime päikese käes oma varustuse ja asusime uuesti teele. Alguses plaanisime Rockhamptonis peatuda ja ymbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda, aga sisutyhjade vaidluste tulemusena otsustasime sõita otse Town of 1770 linna ja seal miskis karavanpargis laagri pysti lyya. Mõeldud-tehtud. Sõita oli iseenesest suht sitt, kuna uato konditsioneer ei tööta ja aknad avades tekkis tunne, et soojaõhupuhur on akna taga. Maandusime kenas karavanpargis, mis maksab kogu pundi peale 50 taala öö, saame telkida ja elektrit kasutada. Loomulikult ka peldikud, dussid ja miski köögitaoline asutus.Lisaks ulatub siia ka wireless internet, mida hetkel kasutangi.
Täna hommikul ärkasin vihmasabina peale, mis mulle ysna veenvalt meenutas, et ma ei pannud telgile veekindlat katet peale. Kuidagi läbi une viskasin selle oma kohale ja magasin edasi. Mingi aja pärast siiski vedasin end telgist välja ja läksin retseptsiooni oma kämpimiskoha eest maksma. Õhtul me seda ei teinud, kuna asi oli suletud. Ylejäänud hommik möödus jobutamise ja molutamise tähe all, oleme selles suhteliselt tugevad. Keegi halligi teha ei viitsinud, mina sorteerisin väheke oma pilte. Proovin need homme yles laadida. Lõuna paiku otsustasime lõpuks tegelda asjadega, miks me siia tulime. Reserveeritud oli meil siin surfamiskursus ja 3 tunnine sõit chopperitega. Tahtsime teha täna surfamise ja homme tsiklisõidu, aga kahjuks oleksime pidanud surfama hakkama juba hommikul kell 10, seega olime lootusetult hiljaks jäänud, kyll aga saime teha täna tsiklisõitmise.
Tsikliteks olid 50 kuubikulise mootoriga pisikesed minichopperid. Päris naljakad olid. Neil tegelastel, kellel olid A kat juhiload, võisid valida ka 500 cc masinad, aga koha omanik soovitas siiski väikese võtta, kuna siis pidi nalja rohkem saama. Otsustasin kah pisikese masina kasuks. Valisin ilusa roosa ratta. Suurus oli selline, et kui tagaistmel istusin, siis oli enamvähem normaalne sõiduasend. Esipidurist nii palju, et link oli, aga reaalselt see ei pidurdanud halligi. Pundis oli meid umbes 15 inimest. Sõitsime grupis, päris äge oli. Masinad võtsid yles kiirust kuni 80 km tunnis. Natuke mõtlesin selle peale, et grupis enamus inimesi polnud elus tsikliga sõitnud ja kogu turvavarustus oli miski närune kiiver. Õnneks miskit ei juhtunud. Kolm tundi tiirutasime ymbruskonnas ringi. Nägin esimest korda ka känguru. Siiamaani olin ainult vallabisid näinud. Sõidu lõpus pidime vaatama päikeseloojangut, kuid kahjuks oli ilm pilvine ja sellest rõõmust jäime ilma. Lõbus sõit oli.
Praegu tulime kööki tervislikku õhtusööki valmistama, mis koosneb praetud peekonist, munast, sibulast ja saiast. Peaks oma igapäevase kolesteroolivajaduse rahuldatud saama kyll. Poes toidukraami ostes tekkis emiliol idee, et võiks osta miskit salatit või taolist, aga laitsime selle mõtte kiirelt maha.

16.11.2008
Teisipäeval käisime vaatamas Austraalia kõige kõrgemat koske. 268 meetrit. Päris muljetavaldav. Lahe oli ka sinna sõita. Tee kulges mööda mäekylgi ja oli ääretult kitsas ja kurviline. Võimas, sõnadega on raske kirjeldada. Kose peamine vaateplatvorm oli yleval. Kuna meie soov oli ujuda kose all, siis olime suht rõõmsad, nähes, et alla viib rada. 1,4 km pikk, ja kogu aeg allamäge. Lõbustasime end veidi sellega, et lugesime infotablood. See jutustas, et rada on raske, sellele ei tohiks minna, kui sul pole korralikke jalanõusid, korralikke riideid, piisavalt vett ja piisavalt fyysilist vormi. Asusime rahuliku sydamega rajale, kandes jalvarjudena vaid plätusid ning riietena ainult lyhikesi pykse. Vett meil ka loomulikult ei olnud kaasas. Rada oli kyllaltki järsk, aga midagi hullu polnud. Sellegipoolest suutis Scotman umbes 200 m enne alla jõudmist loobuda ja otsustas yles tagasi minna. Täiesti arusaamatu. Kosk oli alt vaadates veelgi ägedam. Igalpool olid loomulikult sildid, et ei tohi yritada seal ujuda, aga me sellest ei hoolinud. Aega võttis, et yle kivide kohale jõuda, aga ujuma me läksime.
Peale kose juures käimist ei märganud me kaardil yhtegi muud atraktsiooni lähikonnas ja sõitsime otse Townsville’i. Põhja-Queenslandi suurim linn. Peamine põhjus sinna minekuks oli, kuna sealt väljuvad praamid Magnetic Islandile. Olime sel õhtul laisad ja ööbisime miskis hostelis. Kolmapäeval põrutasime siis Magnetic Islandile. Tegemist on ääretult looduskauni saarega kus inimesed armastavad puhkamas käia. Meilgi polnud muud plaani kui laupäevani seal lihtsalt randades lebotada ja täielikult lõõgastuda. See õnnestus imehästi. Scotman kalastas enamuse aja, teised lebotasid niisama ja mina kolasin mõnedel matkaradadel.
Eile, laupäeval tulime suht varakult saarelt tulema. Mina tahtsin tingimata käia merenduse muuseumis. Jätsin muu rahva autosse passima ja läksin seda asjandust kaema. Ootasin miskit vägevat ja suurt muuseumi, aga kahjuks oli tegemist kyllaltki mõttetu pisikese muuseumikesega, kus eriti midagi huvitavat ei olnud. Õnneks piletiraha kysiti ainult 6 taala.
Peale muuseumi kylastust sõitsime keset linna oleva mäe otsa. Fort Hill. See tasus sajaprotsendiliselt ära, väga head vaateplatvormid olid seal ja kogu linn oli justkui peo peal. Kes iganes Townsville’i satub, peaks tingimata seal yleval ära käima.
Miski kella nelja paiku asusime teele Byron Bay poole, kus läheme jahiga 3 päevasele reisule. Kuna tee peale jääb meie armastatud ja vihatud Home Hill, siis otsustasime siin peatuda ja endiste töökaaslastega natuke pidu panna. Peatuspaigaks on meil siin Comfort Stop. Koht, kus on tasuta dussid, peldikud ja ka köök. Naljakas oli see, et tegime parasjagu syya, kui järsku hakkasid töökaaslased siia vajuma. Kõigil joogid kaasas ja pidu läks lahti. Lõpuks oli siin mingi 20 inimest vähamalt. Me ei pidanudki ise hostelisse ronima, kust meid nagunii mingil hetkel oleks välja visatud. Maru äge. Trall kestis hommikul kella viieni.

panin natu pilte kah yle pika aja yles. pildid

11.11.2008
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.

05.11.2008

Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.

06.11.2008

Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.

8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.

head aega Cairns

Uhh. Raske on Cairnsis olla. Tegemist on totaalse kuurortlinnaga, ehk siis pidu ei panda siin ainult nädalavahetustel vaid iga päev. Ega meiegi viletsamad polnud. Iga õhtu oli kõrtsutamine ja napsutamine. Jama oli see, et kõik kõrtsud olid poolenisti nagu ööklubid, et päevasel ajal oli seal täitsa mõnus olla, aga õhtul kella kymne paiku pandi käima räige diskotymakas. Uurisin paljudelt inimestelt, kas Cairnsis mõni rokiklubi kah on, aga alati sain eitava vastuse. Masendav. A kuna kõik teised läksid iga õhtu välja, siis mina ka koju ei jäänud munema vaid yhinesin nendega. Välja visati mind ainult kahest kõrtsust.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.

muljetavaldav pohmelus ei luba muud teha, kui uploadida varem valmis kirjutatud teksti


30.10.2008

Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.

17.10.2008
Krt, pean siit minema saama. Palk on kyll hetkel vägagi meeldiv, miski 1400 taala nädalas, aga see-eest tuleb teha 14 tunniseid tööpäevi. Ja 3 nädalat jutti ilma puhkepäevadeta hakkab veidike rohkem kui kergelt ajudele. Mingid mõttetud väikesed asjad ajavad teinekord nii närvi, et olen olnud paar korda valmis yhele inglasest ennasttäis tegelasele pasunasse andma. Mainisin seda Emiliole ja Christianile ja nad ytlesid, et nendega on täpselt sama lugu, et tunnevad endas vägivaldsust päev päevalt kasvamas. Et kui siin peaks veel kuu aega jutti samamoodi töötama, siis hakkaks kindlasti iga päev mingid löömingud toimuma. Naljakas. Ja mina arvasin, et mina olen mittevägivaldne inimene..
Esialgne plaan, mis sai mõni nädal tagasi tehtud, oli, et Christian lahkub järgmise kuu alguses Cairnsi, et teha sukeldumise litsents ja mina Emilioga järgnen nädal hiljem, et siis koos mööda rannikut Sidney’sse põrutada. Praegu on aga kõigil närvid nii mustad, et Christian tahtis juba täna töölt lahkuda ja meid järgmise nädala lõpus Cairnsi oodata. A mina ikke yritan kuidagimoodi siin kauem pysida, et raha koguda. Aga sellegipoolest tõime oma lahkumised nädala võrra ettepoole, kuna ei kannata rohkem olla. Juba järgmise nädala lõpus lahkumine mulle nii väga ei sobi, kuna tahan veel korra siinses klubis hypata tuleva kuu alguses ja peale seda enam mitte kunagi siia kanti tagasi tulla. Iseenesest kahju, et just nyyd, kui saan palju töötunde ja oleks võimalus kuu ajaga suht korralik papp kokku lykata, ei taha ma siin enam olla. A mis teha, oma närve päris ära tappa ka ei taha ja kellelegi suhteliselt ilma põhjuseta pasunasse sõita ka ei taha. Lisaks ei ole ka mingit soovi oma enda hambaid maast otsida, kui subjekt juhtub vastu lööma..
Heh, peab vist sõela alla minema ja peale seda veini kaanima, et elu siin enam nii must ei tunduks :D

20.10.2008

Tööl on ikke väga segased ajad praegu. Paralleelselt vana masinaga pandi tööle uus ja uhke masin. Jama on ainult see, et see uus masin sugugi töötada ei taha. Lisaks on tehases meeletult palju uusi ja täiesti kogenematuid töölisi, nii et kõik brigadirid on täiega närvis kogu aeg. Kastide ladustajate punt, kus mina olen, tõsteti kah nii, et kõik peale minu pandi uue masina peale, mind aga jäeti koos kuue uustulnukaga vana koha peale. See aga tähendab, et sisuliselt pean mina seal kogu kupatust organiseerima. Ja loomulikult samal ajal samaväärselt teistega tööd tegema. Täna oli sellest jurast nii siiber, et kui uus masin järjekordselt seisma jäi, siis palusin, et juhul, kui saadetakse osa rahvast koju nagu paaril viimasel päeval tehtud on, et siis ka mind nende hulka arvataks. Pidingi varem minema saama, kuid selgus, et melonite kastid olid otsa saanud ja kogu tehas pandi seisma. Äge.
Karavanpargis oli vähemasti meeldiv õhtu. Yks naaber on mul miski 50 aastane korea vanamees. Töö tegi täna õhtusöögi. Miski nende rahvuslik söök. Põhimõtteliselt pidi tegemist olema supiga. Tehtud oli nii, et kuskil 4-5 tundi keetis vana miskeid supikonte või miskit lihakraami moodi kraami, et saada tõhus puljong. Oli tõhus kyll, lusikas pidi peaaegu pysti seisma seal sees. Õnneks sõime väljas ja pimeduse tõttu ma ei näinud, mida seal potis keedetud oli. Söögiisu kaotamise kartuses ei kippunud eriti uurima kah. Piisas sellest, et maitse oli täiesti pandav. See puljong siis tõsteti kaussi ning laual oli potitäis riisi, mida tõsteti puljongi hulka ja lisaks veel hunnik erinevaid hakitud köögivilju, nagu sibul, paprika, tsilli ja veel mingeid tundmatuid asju. Põhimõtteliselt said endale koostada just sellise supi, nagu ise tahad. Või noh, sõltusid ikka sellest, mida laualt valida oli. Jõle hea idee tegelikult. Kujutasin just ette, et kui teinekord laual oleks ka lihakraami, mida supi sisse panna, et siis ma jätaks puljongi ja köögiviljad rahule ja võtaks kausitäie liha. Kõht on praegu ikke mõnusalt täis. Vaikselt praen kartuleid homseks lõunapausiks ja valmistun magama minema.

24.10
Ehh, paari sõnaga siis toimuvast. Täna tuleb ohjeldamatu lahkumispidu Home Hillis ja kolmapäeval põrutan Cairnsi minema. Seal teeme Christiani ja Emilioga igasugu nalja ja sõidame siis Sydneysse mööda rannikut. Nii umbes kuu aega.
Krdi mõnus on teada, et saan lõpuks siit minema.

11.10.2008

Yleeile sain jälle irvitades mõelda oma ylikooliaastate peale. Nimelt pakkisime paar tundi mangosid. Mis irvitama pani, oli see, et igale mangole pidi peale saama miski mõtetu kleepekas. Selline nagu me näeme poodides õuntel ja banaanidel. Ja loomulikult aparaadid, millega kleepsud peale väga lihtsalt saavad, olid vägagi veenvalt mittetöökorras. Tuligi siis enamus kleepsud käsitsi mangode peale kleepida. Krt, ma arvasin, et tänapäeval ainult kuskil kolmanda maailma riikides sellist tööd tehakse. A nuh, mis ma ikke viriseda sain, palk jooksis...
Eile oli natuke masendav päev. Tööpäev oli kyll lyhem kui tavaliselt, aga põhjus selleks oli vägagi niru. Nimelt yhe farmi tööliste mikrobuss suutis end korralikult yle katuse keerata. Buss oli täis seljakotireisijaid yhest hostelist, mis asub paarisaja meetri kaugusel minu viimasest hostelist. Praeguste andmete järgi said 4-5 tegelast tõsisemaid vigastusi, yks tytarlaps oli halvatud kaelast allapoole. Kas ajutiselt või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Vahet pole, igal juhul ääretult sitt variant. Lisaks veel paljudel backpackeritel siin ei ole mingit tervisekindlustust. Loodan et selles õnnetuses kannatanutel vähemasti oli see olemas. Kohalikelt kuulsin, et sellel hostelil on juba aastaid probleeme sõidukitega, et kasutavad ilgelt vanasid romusid, millel tihtipeale igasugused ylevaatuse dokustaadid puuduvad. Antud õnnetuse põhjus juttude järgi oli olnud, et bussil olid pidurid ära kadunud, aga juht oli sellest hoolimata yritanud maanteelt kõrvalteele keerata, mille peale loomulikult masin korralikult rulluma hakkas. See hostel saab endale nähtavasti suured jamad kaela nyyd.
Pani natuke mõtlema selle peale, et kui ise veel hosteli bussiga tööl käisin, siis aegajalt olid juhid ikke täiesti segased. Ysna hirm oli sõita mõnikord. Hostelis lihtsalt kysitakse, kas load on ja kõik. Kas inimesel mingit sõidukogemust ja kainet mõtlemist on, see ei huvita kedagi. Antakse aga võtmed pihku ja 11-12 inimest peale. Isegi kui mõni inimene hakkaks mõtlema ja tahaks loobuda juhi tööst, siis ta ei tee seda, kuna juht ei pea sõidu eest raha maksma, mis teeb nädalas 49 taala kokkuhoidu. Pole kyll hirmus suur summa, aga siiski täiesti arvestatav raha. Meenub, kuidas Marjus yhel õhtul peale tööd läks hosteli bossi juurde ja ytles, et kui järgmisel päeval sama juht roolis on, siis tema keeldub tööle sõitmast. Õnneks boss mõistis tema muret ja vahetas juhi välja.
Täna tulid mõned uued töölised pakkimistehasesse. Yks eesti paar kah. Karin ja Mihkel. Karinist suurt peale täiesti pandava välimuse ei tea. Mihkel aga lõpetas paar aastat tagasi EPA metsanduse ja on pärit Padiselt. Jõhker infokogus, kas pole? Plaan on neil siinkandis paar kuud raha koguda ja siis kuskile randa lebotama kolida, et aeg maha võtta ja surfimist õppida. Ilus plaan.
Ise ei plaani siin yle kuu aja olla. Suundun nähtavasti lõuna poole. Täpselt veel ei tea.

23.09
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.

01.09
Ahoi. Vedelen siin praegu oma karavanis ja naudin klaasi kylma veini.
Kuna pyhapäeval lahkus Malpass backpackersist 11 inimest, siis tehti kõva lahkumispidu. Deltast tuli isegi 5 eestlast kohale. Kahjuks nägin neist ainult kahte, kuna teised olid all kõrtsus, kuid minul kõrtsu tarvis raha nappis. A põhimöll oligi veranda peal. Rahvast oli nagu murdu, jooki voolas ojadena. Politsei käis vist kaks korda kohal ja hosteli omanik oli vihast roheline. Kärkis mis hirmus, aga keegi ei teinud teist nägugi. Mingil hetkel otsustasime Christianiga, et nyyd on aeg kogu rahvas minu väikesele verandale kutsuda. Mõeldud, tehtud! Mitte nagu lätlastel kombeks, et mõeldud, mõeldud. Veranda oli ikke täiesti pungil inimestest, meenutas natuke mu synnipäeva Jaagu korteris, kus polnud ruumi õieti liigutamisekski. Musa keerati kah mõnusalt valjuks ja totaalne pidutsemine jatkus. Nagu arvasimegi, siis umbes veerand tunni pärast oli hosteli omanik kohal. Enam ta ei olnud vihast roheline, ilmselt oli ta sel õhtul nii palju vihastanud, et roheline värv sai lihtsalt otsa. A lõugas nii mis hirmus. Olime sunnitud lahkuma tagasi suurele verandale. Nalja sai ikke rohkem kui rubla eest. Arvan, et asi läks nii meeldivalt käest ära seetõttu, et need 11 inimest, kes lahkumas olid, ei hoolinud yldse millegist ja uued inimesed, kes polnud veel hosteli tavadega tuttavad, arvasid meid vaadates, et niimoodi asjad seal käivadki. Igaljuhul oli tegemist parima lahkumispeaoga, mis seal hostelis toimunud oli.
17.09
Kell on hommikul 9. Võtsin vaba päeva, kuna on vaja kylastada paari poodi ja apteeki.
Elu karavanpargis on mõnus ja rahulik. Võrreldes hosteli eluga on siin ikke täielik vaikus. A peamine pole mitte vaikus vaid privaatsus. Kui siia kolisin, siis kysisin kohe endale parima karavani, mis vaba on ning ei pidanud pettuma. Magamistoas on suur lai voodi. Kahjuks natuke lyhike, aga sellega olen ma harjunud, kuna siin Austraalias on kõik voodid maru lyhikesed. Elutoas on meeldiv nurgadiivan ja laud, kus peal on lihtsalt suurepärane oma arvitiga möllata. Mis aga mulle kohe eriti meeldib on kööginurk. Hostelis ma paljudel õhtutel ei söönud midagi, kuna mul oli võileiva materjal otsas ja ma olin liiga laisk et alla korrusele kööki midagi kypsetama minna. Siin aga on vaja teha mõned sammmud ja olengi köögis. Olen siin ikke päris kõvasti sööki valmistanud ja isegi mõned koogid kypsetanud. Väga mõnus. Kylmkapp on kah loomulikult olemas, kuhu vein ja õlled kylma panna. Õlledega kahjuks on vähe lahjad lood, kuna elan siin säästureziimil ja pyyan rõhuda odavale veinile. Mõelge ise: 4 liitrit veini maksab 10 dollarit, kast, kus on 24 0,33 liitrist õlli, maksab 40 dollarit. Ja mõlemat jatkub maksimaalselt kaheks õhtuks.
Tööl on lood vähe paremaks hakanud minema. Vahepeal olid siin sitad ilmad ja farmeritel polnud eriti saaki, mida meile pakkida tuua ja tegime enamasti mingeid 5 tunniseid tööpäevi. Maru mugav kyll, aga kahjuks palka kah eriti ei saanud. Nyyd, kus ma kolisin siia, saan ma peaaegu iga päev alustada vähemalt tund aega enne teisi ja ka pakkimist on nyyd rohkem. Palk hakkab vaikselt jälle suuremaks kui 1000 taala nädalas muutuma. Elamiseks yle 300 taala nädalas kuidagi ei taha kuluda. Peaks natuke reisuraha kogunema kyll.
Nädal ja paar päeva tagasi sai jälle korra jalad maapinnalt lahti. Oli hyppenädalavahetus. Kahjuks boss ei andnud mulle kahte vaba päeva, pidin ainult laupäevaga leppima. Sõitsin ootusärevalt lennukale. Rahvas oli kõik kohal ja esimene tõus hakkas end lennukisse sättima juba. Siis selgus, et tegelased olid maha unustanud selle varju, millega mina seal klubis hyppasin. Suht sitt tunne tuli peale.. Õnneks keegi tegelane oli hiljem tulemas ja tõi selle varju kaasa. Siis selgus, et ma pean seda varju yhe teise tegelasega, Ian’iga, jagama. Mis seal ikke. Lohutasin end sellega, et kui ma kasvõi yhe hyppe saan teha, siis võib päeva kordaläinuks lugeda, kuna hype on hype ja see hype on peale 2 kuulist pausi.
Esimesena hyppas Ian ja ma pidin maru kärmelt varju järgmiseks tõusuks ära pakkima. Tegutsesin maru kiirelt ja yhel hetkel palusin, et Ian võtaks pakkimise yle senikauaks kuni ma muu varustuse selga ajan. Nõks aja pärast olin tagasi ja lõpetasin varju pakkimise ise. Hype oli ylimalt mõnus. Midagi erilist ma ei teinud, lihtsalt nautisin olukorda. Mis aga nalja mulle tegi oli see, et kui andsin varju Iani kätte, et ta saaks selle enda hyppeks ära pakkida, siis tyyp kutsus instruktori enda kõrvale, et see talle pakkimist õpetaks. Selgus, et tegelane oli totaalne algaja, pakkimisest tal mingisugune aimdus oli, aga mitte kuigi palju. Enne kui ma tal pakkida lasin, siis ma isegi ei kysinud, kas ta pakkida oskab. Midagi ta ikkagi oskas, kuna vari avanes kenasti. Pealegi lasin tal ainult liinid kummide vahele sättida ja kui ma kotti sulgesin, siis paistis kõik normaalne, seega ilmselt seda etappi ta oskas teha.
Halb lugu oli see, et Ian õppis pakkimist, aga kogu aeg lennuk vedas rahvast yles ning minul polnud varju millega hypata. Kui Ian lõpuks pakitud sai, siis selgus, et tema saab selle varjuga eelviimasele tõusule ja minul viimaseks tõusuks aega pakkida pole. Nukker lugu. Õnneks sain yhe teise tegelasega kaubale, kes laenas mulle oma 169 ruutjalast Saphire 2-te. Väikseim vari, millega ma hypanud olen. Maru mõnus ja kiire vari. Huilgasin õhus nii mis hirmus. Vari oli ikke nii kiire ja meeletult tundlik. Keerutasin sellega nii mis hirmus. Mingil määral mõtlesin ka maandumise peale, et äkki keeran miski käki kokku, kuna tegemist ikke parajalt kiire varjuga minu kaalu juures. A nuh, yks instruktor kunagi ytles, et me kõik arvame, et me oleme palju paremad, kui me tegelikult oleme. Seega jäi mul enesekindlust ylegi. Maandusin perfektselt. Nyyd ootan järgmist kuud..

panin paar pilti kah karavanist yles

Maru palju eestlasi

Heh, eestlaste kontsentratsioon on siinmail jõle kõrgeks läinud. Siin Home Hillis on hetkel viis eestlast. Ayris, 10 km kaugusel on Delta backpackersis 6 eestlast ja Ayr backpackersis veel kaks. Kokku 13. Õnneks nyyd pyhapäeval lahkub siitkandist lisaks minule veel 4 eestlast. Aga siit miski 110 km kaugusel Bowenis pidi kah veel miski 13 eestlast vedelema. Maru palju ikke. Laupäeval teeme siin hostelis kõva lahkumislabraka ja loodame võimalikult palju eestlasi siia kokku ajada. Eks paistab, palju kohale viitsib end vedada.
Ei viitsi rohkem kirjutada praegu. Ilmselt karavanpargis, kus midagi ei toimu ja ei ole meeliylendavat verandat, hakkan jälle liialt pikki kirjatykke kirjutama ja aegajalt neid ka yles laadima.
A ära pean siit minema, kuna vaimne tervis kipub kannatama. Päris raskeid tundemärke juba on näha. Nimelt ma eelmisel nädalal koristasin tuba. Pyhkisin suisa põranda ära! Õnneks päris lootusetu olukord veel ei ole, kuna ma siiski ei pannud kogunenud prygi prygikasti vaid pyhkisin selle õndsalt yle rõduserva tänavale. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Teine asi, mis muret teeb on see, et mul tekkis mõte pesta oma voodilinad ära, kuigi ma alles 5 nädalat tagasi pesin neid.. Ei tasu ikke oma vaimse tervisega riskida!

Lahkun avalikust elust

Otsustasin, et aitab siin Malpass backpackersis elamisest. Kolin ära Gumlu caravan parki. Asub töökohast 2 km kaugusel, maksan sama palju renti, aga saan vastu suure karavani magamistoa, kitsukese elutoa ja kööginurgaga. Enam ei pea transa eest palju pappi välja käima ja ka elu on rahulikum. Tõenäoliselt lausa masendavalt rahulik, aga elan yle, kuna paari nädala jooksul peaks õige tööhooaeg pihta hakkama 13-14 tunniste tööpäevadega. Siis nagunii ei ole muu jaoks aega kui töö ja magamise jaoks. Aga seal karavani pargis elades ei pea ma iga päev kulutama kohale sõitmise peale tund aega. Saan hoopis magada ja laiselda sel ajal. Lisaks saan veel tõenäoliselt teha mõningaid lisatunde tööd, mis on rahakotile ainult kasuks. Kahjuks interneti võimalust seal ei ole, seega pean ikke paari nädala tagant siia sõitma ja oma arvete ja muu juraga tegelema.
Eks paistab mis saab, olen endiselt täiesti muretu ja oma tulevikust mittehooliv..
Tegin galeriisse ka uue kausta. Kahjuks on seal ainult peamiselt miskid läbupildid ja paraku on siin netiyhendus nii sitt, et jõuan yles laadida vähese hulga neist, rääkimata kommenteerimisest. A eks mingiks ajaks saan ikke kõik pildid yles, mida soovin..

Vihane postitus.

Krt, täna kuulsin Gruusia kohta. Masendav. Mind valdab praegu siuke jõuetu raev ja viha, millest pole aga kellegile kasu ja mida kusagile suunata kah ei saa. Huvitav, kui saaks maha tappa kõik tiblad, kelle IQ ei yleta kinganumbrit, ehk siis umbes 82 prossa venemaa rahvastikust, kas siis oleks võimalik seal tsiviliseeritud riiki yles ehitada?
Teine asi, mis viha teeb, on see, et hostelist varastati mult ära pikendusjuhe koos vargapesaga. Enne seda juba oli jalutama läinud yks adapter koos telefoni laadijaga. Kurjaks teeb.. Huvitav, miks mu läppar siiani alles on?

Nyyd tekst, mille kirjutasin varem valmis:

Igast jama juhtus vahepeal. Yhel hommikul tööle sõites olin sunnitud auto teeservas peatama, kuna vesi läks keema. Õigemini vee jäänused, kuna veepumba juurest oli vesi lekkima hakanud. Boss tuli meile järgi. Peale tööd valasin uue vee sisse ja 5 km kaupa kärutasin koju tagasi. Esmaspäeval läksin remonditöökotta. Seal vana kohe ytles, et veepump on sodi. Mis seal ikke, palusin tal probleem lahendada. Pealelõunal läksin masinale järele ja kuulsin, et 400 taala eest pesti mul kogu jahutussysteem läbi, pandi uus veepump ja uus jahutusvedelik. Aga sellest polnud kasu, kuna testsõidul läks temperatuur ikke liialt kõrgeks. Leppisime kokku, et järgmisel päeval lammutab vana mu mootori natuke laiali ja uurib välja mis viga on.

Eile läksin kohe peale tööd remonditöökotta ning juba eemal tekkis mul hinge kuri kahtlus, et asi on mäda, kuna mu auto kapoti kaas oli uhkelt avatud. Kohapeal nägin, et laua peal oli osa mootorist. Ma ei tea kuda seda nimetatakse, aga yhesõnaga see osa, kus on kõik klapid, kyynlad jne. Midagi nii koledat pole ma ammu näinud. Imestan, et siiani mu auto yldse liikus. Asi oli ikke täiesti mäda. Uurisin, et kas äkki saaks romulast midagi asemele, aga vana vastas, et ta juba uuris ja romulates olevad jupid pidid enamvähem samas konditsioonis olema. Tuli teha raske otsus ja 800 taala eest uus vidin tellida. Kokku pidi järgmine arve tulema umbes 1300 taala, ehk siis sama palju kui auto eest maksin. Midagi pole teha, selline see elu on vanade autodega.

halligi pole öelda

Miskit toimunud ei ole. Olen ainult töötanud päeval ja õhtuti verandal vedelenud. Viimasel nädalavahetusel läksin suure õhinaga lennukale, et hyppama hakata, aga selgus, et lennuk oli katki ja kogu hyppenädalavahetus jäi ära. Nyyd pole muud midagi kui 7 päeva nädalas töö ja ootan järgmist hyppenädalavahetust.

uudiseid on ainult nii palju, et oli vahepeal vaba päev, siis käisin ookeanis ujumas ja tegin yhe korraliku shoppamise päeva. Ostsin uued lyhikesed pyksid ja uue pudeli toiduõli.

06.07

Suht kurnav nädalavahetus oli. Reedel plaanisin asja rahulikult võtta, et laupa oleks hea kohe hommikul hyppama minna. A läks nii nagu alati. Vahelduse mõttes läksin alla kõrtsu õlut jooma, mitte ei teinud seda verandal. Seal sain mingil kombel tuttavaks yhe tädiga, kes kuuldes, et ma eestis mootorrattaga sõidan, kutsus mind kohalikku tsikliklubisse peole. Mis seal ikke, võtsime veel paar õlut ja jalutasime sinna. Selgus, et tegemist on MC Outlaw-ga. Möll oli seal vägev, õlut voolas ojadena, ja mitte maas vaid inimeste kurkudes. Pidu kestis varavalgeni.

Laupa hommikul ärgates pidin kahjuks tõdema, et autoga sõitma ma pole veel võimeline. Jobutasin miski kella 12-ni, siis tundsin, et peaksin olema sõiduvõimeline. Haarasin Ayr’ist miski burgeri ja hulga kokakoolat ning kihutasin lennukale. Seal hakkasin end kohe tõusule sebima, aga peainstruktor Motley tegi mulle teatavaks, et ma pole enam APF-i liige, kuna 1. juulist peab pikendama liikmeks olemist. Õnneks sain koha peal avalduse kirjutada ja ka raha maksta. Rsk, 168 taala kysivad aastase liikmeksoleku eest. A midagi teha pole. A kohe peale selle raha välja käimist sain rõõmsaid uudiseid kuulda. Nimelt ei võtnud Motley raha mu viimase hyppe eest eelmisel kuul. Ytles, et loodetavasti sebin talle tandemhypete kliente backpackerite seast. 65 taala nagu maast leitud. Rõõmsad uudised aga jätkusid. Kui maksin ette 3 hyppe eest, siis kysis Motley mult ainult 10 taala varustuse renti hyppe kohta. Samuti nagu oleks maast 60 taala leidnud. Meeleolu tõusis tublisti.

Esimene hype oli eriti mõnus. Kõrgust anti 3 kilomeetrit. Kuna lennuk oli lahja, siis olidki kõik hypped sellelt kõrguselt. Väljusin viimasena ja nii kui välja sain oli niiiiii mõnus olla. Kohe eriti mõnus oli yle kuu aja vabalangemises olla. Suurest rõõmust viskasin kohe mitu saltot. Teisel hyppel otsustasin proovida sit-fly-d. Mitte kuidagi ei saanud asendit sisse, igakord kui proovisin kaotasin igasuguse stabiilsuse. Viimasel katsel peaaegu õnnestus, aga vajusin selili ära. A lõbus oli ikke.

Laupa kahjuks rohkem ei saanudki hypata, kuna rahvast oli suht palju ja lennukiks oli Cessna 182, mis võttis peale ainult 5 hyppajat. Ja need 5 hyppajat olid ka ikke päris kokku pressitud seal. Peale viimast tõusu hakkasid kõik suures yksmeeles õlutit trimpama. Yks kast tuli ka minul osta, kuna suutsin kogemata mainida, et selle lennukiga oli see mul esimene hype. Ja kui miski on esimene kord, siis see tähendab kasti. Õhtal käisime veel pubis söömas. Pubi omanik tuli meile ise bussiga järgi ja viis pärast tagasi lennukale. Väga mugav, keegi ei pidanud kaineks autojuhiks olema. Peale kõrtsu veel istusime lõkke ääres ja jätkasime hyva joogi manustamist. Kella yhe paiku kolisin autosse magama.

Täna oli esimene tõus kell pool kymme. Mina sinna ei mahtunud. Teisel tõusul olin aga rõõmsalt lennukis. Jätkasin ist-lendamise proovimist. Tuli aga vägev käkk-lendamine. Nalja ja rabelemist oli kõvasti. Tänasele teisele hyppele läksin lyhikeste pykste ja teesärgiga. Väga lahe oli tunda tuult yle keha. Proovisin jälle istumist ja sain täiesti rahuldavasse asendisse. Kahjuks kõrgust oli selleks ajaks juba suht vähe ja pidin end jälle kõhuli viskama, et avada. Väga rahul selle hyppega. Kolmandale hyppele minnes olin juba lennukis väga väsinud ja mõtlesin, et see saab ka viimane hype olema. Vabalangemises tundsin samuti tugevalt väsimust ja eriti midagi ei teinud. Mingi aeg träkkisin, aga enamuse ajast nautisin vabaltkukkumist.

All maa peal aga hakati mind moosima, et ma veel hyppaks, muidu ei saa tõusu täis. Olin nõus hop and pop’i tegema. Kõrgust pidi mulle 4000 jalga, ehk siis 1200 meetrit antama, aga kui oli aeg välja kolida, siis selgus, et olime juba 4500 jala kõrgusel, mis andis võimaluse 10 sekundit vabalangemist võtta. Enamuse sellest ajast vedelesin avamisasendis.

Nädalavahetusega olen igaljuhul vägagi rahul. Lisaks rõõmustas mind veel see, et kui maksin kolme viimase hyppe eest, siis varustuse renti ei kysitud mult yldse. Kui jään siiakanti pikemalt ja lähen sinna ka augustis hyppama, siis sai kokku lepitud, et hakkan oma B litsentsi seal tegema. Kokku on vaja teha 10 hypet koos instruktoriga ning iga kord vaja kindlad harjutused sooritada. Lisaks tuleb ka kupli all lennates vajalikke harjutusi teha. Kui asja ära käkin, pean hypet kordama. Kui kymnes etapp on läbitud, siis peaksin olema võimeline edukalt formatsioonides hyppama. Natu kulukas see kyll on, kuna pean ka instruktori hyppe kinni maksma, aga see-eest ta õpetab mind enne maa peal ja selgitab kogu kupatust. Ehk siis see asi peaks mu arengule tubli tõuke andma. Lisaks muudab B litsents mul hyppamise lihtsamaks, kuna siin jälgitakse väga täpselt litsentse, mis tähendab, et praegu ma way-sid hypata ei tohi. Ainult instruktoriga. Eks paistab, kuda asi kujuneb. Tahaksin way-sid teha kyll.. Ja kui B litsents on käes, siis pole ka C enam kaugel. Vaja lihtsalt hypete arvu suurendada ja täpselt maanduda. Ja C litsents siinmail tähendab, et võin kaamera kiivri kylge panna. Ja see mõte meeldib mulle vägagi. Ilusad plaanid, mis loodetavasti ka vähemal või rohkemal määral täituvad.

pole praegu aega eriti miskit kirjutada, seega kopeerin ainult selle siia, mis mõni päev tagasi kirjutasin..

27.06

Kolmapa oli vaba päev. Plaanisin magada kella yheteistkymneni, aga pool kaheksa oli uni läinud nigu nipsti. Kuna midagi tarka teha ei olnud, siis avasin õlle. Ilus päev oli..

Eile tööl õnneks miskeid vaevusi polnud, samuti täna. Mis aga meele rõõmsaks tegi oli see, et yks töökaaslane arvutas välja, et tänase seisuga oleme sel nädalal juba yle 700 taala teeninud. Ja sellele lisandub veel kahe päeva palk. Täitsa mõnus mõelda, et kui järgmisel nädalavahetusel hyppama lähen, siis sõltub hypete arv pigem sellest, palju lennukis vabu kohti on, kui sellest, palju mul pappi välja käia on.

A eile öösel nägin lahedat unenägu. Osalesin saates Eesti otsib superstaari. Unenägu algas sellega, et ärkasin hommikul yles ja siis keegi mulle mainis, et ma olen saate teises voorus. Esimest vooru ma meenutada ei suutnud, aga arvasin, et juu ma siis liigse alko mõjul miski naljaga olin hakkama saanud. A nuh, kuna teises voorus tegelasi oli ääretult palju, siis lootsin, et ega ma esimene esineja ikke ei ole ja suundusin puhvetisse, kus tellisin endale 5 pudelit Alexandrit. Miski jama oli esimese õllega, kuna keegi valas sinna piima sisse. Mul oli kindel soov tollel mehel kruusiga lõug lõhki lyya, aga kuna tegelane oli nõus mulle uue ja täiesti tarvitamata Alexandri ostma, siis jäi kruus terveks. Lõug kah. Kui õlled olid otsas, selgus, et ongi õige aeg lavale kobida. Liikusin siis lava poole. Millegipärast oli mul seljas hyppekombe. Lootsin, et äkki mul on all miskid lyhikesed pyksid ja teesärk, et kombe seljast võtta, aga minu lootus haihtus niipea, kui olin avanud kombe luku. Mida ma seal nägin, ma kirjeldada ei soovi, kuna riideid ma ei näinud.. Mis seal ikke, mõtlesin, et pulli pärast ma siin olengi, kyll siis hyppekombe kah lavale sobib. Teine asi, mis mulle hakkas muret tegema oli see, et ma halligi laulda ei oska. Lisaks ei suutnud meelde tuletada yhtegi laulu peale eesti hymni, mille sõnu ma algusest lõpuni peast tean. Hymn hyppekombes aga poleks kuigi viisakas olnud ja otsustasin laulda õllepruulijat, mille sõnu ma rohkete vigadega täiesti vabalt peast tean. Kahjuks või õnneks umbes selle koha peal mu unenägu lõppes.

Täna jõudsid siia kanti tagasi Karim ja Robin. Kahjuks Robinile hostelis kohta ei olnud ja ta peab miski muu koha leidma. Aga tore on jälle vanu tuttavaid näha.

Esmaspäev. Hommikul ei teadnud, kuda tööle saada. Pohm oli kah õrn. Õnneks selgus, et kuna kaks tegelast vallandati, siis mahtusime kogu kambaga yhe inglase mikrobussi ära. Maksan talle kõigest 20 taala nädalas ja tema viib mind 7 korda 42 km kaugusele tööle. Positiivne. Kahjuks tööd oli ainult 9 tunniks, ehk siis raha palju ei saa a ehk homme on parem ja saab ikke miski 12 tundi ära rabada. Rikkaks läbi raskuste!

12.06

Eila õhtal jõudsin siis õnnelikult Home Hilli backpackersisse. Kui ma kirjutasin varem, et Delta Backpackers on paras peldik, siis siinne on veel hullem peldik. Ehk siis mulle meeldib. Köögis on kasutusel sama systeem, mis minul kodus valitseb. Et koristab see, kes tahab, ja nõusid pestakse enne sööki. Pärast söömist nauditakse täis kõhtu, mitte ei rabeleta! Peldikute olukord meenutab natuke suviste eesti festivalide välipeldikuid – peab väga ettevaatlik olema, et end mitte ära määrida. Maailma asju paikapanevaid mõtteid seal ilmselt pähe eriti ei karga. Dussiruumid on enamvähem OK, ytleksin, et isegi tsipa paremad kui Deltas. Tuba on ääretult kitsas, aga kui öö läbi konditsioneer undab, siis lämbeks ei lähe. Päeval on nagunii uksed lahti kogu aeg.

Mis aga mulle siin kahe esimese õhtuga väga meeldima on hakanud, on seltsielu. Deltas oli ääretult palju ruumi vaba aja veetmiseks, mistõttu rahvas oli ysna hajutatud kogu aeg.Siin seevastu on ainult yks suur veranda. Kuna toas on kitsas ja paha, siis kõik vedelevad verandal ja tarvitavad vägijooke. Selle käigus ka tutvutakse ja vennastutakse, nagu sellistel puhkudel kombeks. Ainult yks prantslaste seltskond hoiab omaette.

Eestlasi on siin peale minu 3. 2 tyypi ja yks tytarlaps. Kõik on Koerust, reisivad koos. Väga lahedad tegelased, aga vist lahkuvad siit järgmisel nädalal.

Täna oli ka esimene tööpäev selle hosteli kaudu. Väljasõit 6.15. Farmis olime nõks enne seitset. Tööpäev hakkas aga pool kaheksa, seega tuli pool tundi niisama vedeleda. Ja nii saab igal hommikul olema, kuna sama buss viib ka rahvast teistesse farmidesse, kus tööpäev varem hakkab. Ei ole liialt meeliylendav. Krt, kõige magusama une ajal peab kuskil kuuri all igavlema.

Töö osutus täna kyllaltki meeldivaks. Rohisime paprikaid. Õnneks rohimine ei käi kyyrakil kummardudes vaid selle jaoks on spetsiaalne masin. Miskine pisike mootor veab edasi miskit ratastel raami, mille kyljes on 6 istet, umbes 10 cm kõrgusel maapinnast. Ehk siis sõidad vaikselt edasi ja katkud aga kõrvalt umbrohtu. Kõlab meeletult lihtsalt, aga tegelikult oli peale esimest 15 minutit selg, perse ja kael kanged, kuna kogu aeg pidi kylg ees yle istme serva kyynitama ja toetuda polnud kuhugi. Õnneks paari tunniga sai leiutatud piisavalt mugavad asendid. Minul oli veel lisatöö asja juures, pidin seda kupatust juhtima kah samal ajal. Etkel ebamugav, aga loodan, et ka edaspidi saan vast igasugu masinaid juhtida, kuna enamikel juhtudel on masinate juhtidel elu lihtsam. Enne lõunapausi pidime u 1,5 tundi paprikaid korjama. Vot see oli juba raske. Meid pandi tiimi, mis ei koosnenud mitte seljakotireisijatest vaid kohalikest farmitöö proffidest. Tempo oli meeletu, meie poolt oli 3 tegelast 2 inimese töö peale, aga ikke pidi meeskonna kubjas meid tihtipeale järgi aitama. Õnneks peale lõunat olin jälle rohimas. Seda mis homme saab, ei tea, yks hollandlane, kes seal juba pikemalt töötab, rääkis, et iga päev on erinevad tööd ja tema ei ole 2 kuuga mingit seaduspärasust suutnud näha.

Kõrval istub mul praegu yks prantlsane, Roman. Kui sai teada, et ma interneti blogi kirjutan, siis arvas, et kui ma temast kirjutan siis ta saab eestis kuulsaks. Nii et kui te millagi näete yhte prillidega pikajuukselist noormeest Tallinna lennujaama uksest välja astumas ja minu soovituse järgi kohe pykse alla laskmas, siis teadke, et see on Roman, kellele ma lubasin, et kirjutan ta blogis nii kuulsaks, et kõik Eesti neiud teda tahtma hakkavad.

17.06

Viis päeva on möödunud kiirelt. Päeval tööl ja õhtul verandal. Pyhapäev oli vaba. Plaanisin väheke autoga ringi sõita, aga kui peale hommikust tualetitiiru avasin esimese kylma õlle, siis mõistsin, et ega see nyyd nii briljantne idee polegi. Võib öelda, et pyhapäev möödus kiirelt..

Eilsest alates läks töö vähe raskemaks. Nimelt lastakse nyyd rohimismasina peal lebotada ainult pool päeva ja ylejäänud tuleb veeta paprikaid korjates. Mulle nii täitsa meeldib. Päev otsa paprikaid korjata on kyllaltki raske, ja rohida on jälle liialt tyytu.

Praegu aga pean lõpetama, sest prantslased Robin ja Karim korraldasid täna grillpeo ja just toodi kandikutäis liha lauale. Sellest ma nyyd loobuda kyll ei taha..

20.06

Eile oli karm päev. Päev otsa päikese käes paprika korjamine. Õhtuks olin omadega ikke suhteliselt otsas. A vähemasti pidasin vastu.

Täna oli natu naljakas päev. Hommikul pandi mind rohima, olin omadega vägagi rahul. A sain umbes tunnikese rohitud, kui tuli pealik ja ytles, et prantslane Alex kaebas liialt tugevat seljavalu ja ma pean tema asemel paprikaid korjama. Nuh, mis seal ikke, lendasin peale. Aga mis selgus, oli see, et umbes peale tundi aega töötamist olin omadega nii otsas nagu eile peale 8 tundi tööd. Ei teagi mis häda oli. Kuidagi kannatasin lõunapausini ära.

Peale lõunapausi tahtsin pealikult kysida luba edasi rohida, kuna olin ikke sitaks väsinud. Aga keda kohal polnud, oli pealik. Lendasin jälle korjama. Seal masina juht raadio teel kysis pealikult, et äkki võib mind välja vahetada. Toodigi mulle yks rohija asenduseks, aga mind ei viidud rohima vaid viidi farmi bussi ootama. Seal me siis istusime Alexiga ja ei teadnud, mis meist saab, sest pealik oli suht morni olemisega ja ei öelnud meile sõnagi. Kadus traktoriga põldu kyndma. Yritasin siis teistelt farmitöölistelt uurida, et kas me oleme vallandatud või mis yleyldse toimub. Keegi halligi ei teadnud, mille peale haarasime oma asjad ja otsustasime hääletades Home Hilli liikuda. Peale tunnikest vantsimist yks koolibuss võttis meid peale. Õnneks tyhi. Nii kui hostelisse jõudsime, tuli meile juba uksel vastu hosteli omanik, kes ytles, et meil on laupa ja pyhapa vaba ja meid oodatakse jälle esmapa. Ehk siis meid ei vallandatudki vaid saame rahus taastuda.

Veidi aega hiljem tuli hosteli omanik uuesti ja arvas, et kui me yhel päeval juba nõrkesime, et siis võib see meiega juhtuda ka mõnel muul päeval, et ehk oleks meil parem teha miskit lihtsamat tööd. Mainis, et pakkijaid on mõne päeva pärast vaja. See oli kohe eriti hea uudis, kuna pakkimise töö on fyysiliselt ysna lihtne, tunnitasu on tavaliselt paar taala suurem ja tööpäevad on tihtipeale 10-12 tundi, mis tähendab päris head nädalapalka. Ehk siis lõunane masendus asendus pigem ootusärevusega.

Täna läheb siin ilmselt suuremaks läbustamiseks. Nimelt kaks eestlast lahkuvad homme ja teevad lahkumispeo, samuti mainis Tony, et tal on kast kylma õlut. Kahjuks või õnneks pean alustamisega ootama, kuna kaunis sakslanna Ina valmistab mulle täna õhtusöögi. A peale seda ilmselt kätt oma käe vastu ei tõsta, mis yritab mulle järjekordset kesvamärjukese pudelit suule upitada..

21.06

Heh, pool tundi peale eilset kirjatööd tuli hosteli omanik Mel ja ytles, et ma pean täna kell seitse juba töötama. Kahjuks tähendas see seda, et pidin paraku oma käe vastu mu enda kätt tõstma.

Minul ja Alexil kästi kell seitse hommikul all olla. All tähendab parkimisplatsi, kust bussid väljuvad eri farmidesse. Nii ka tegime, aga olime seal paraku ainult kahekesi. Kui kell oli juba mõni minut seitse läbi, muutusime enamvähem umbes murelikuks. Mel’i ka polnud läheduses, et infot kysida. Õnneks mure lahenes, kuna samas pakkimiskohas töötab siit hostelist veel hulk inimesi. Nood mainisid meile, et jäime just bussist maha ja ka teadvustasid, kust kohast see buss yldse väljub. Krt, seda oleks võinud eile teada juba! Yks tegelane tuli ja istus minu autosse ning saime õnnelikult kohale. Selgus, et uus töökoht on eelmisest farmist umbes 500 m kaugusel.

Töö ise oli täna ääretult lihtne. Konveieri pealt tulevad kastid, mina koos veel mõne tegelasega tõstsime siis need vastavalt numbrile õigesse virna. Kastid kuigi rasked ei ole ja tempo on ka vägagi vastuvõetav. Ning mis kõige parem, see on suures jahedas hoones. Ei mingit päikest! Vahepeal pandi mind paariks tunniks veelgi lihtsamat tööd tegema. Pidin miskeid tynne kärutama ja paprikate sorteerijate juurest ebasobivad viljad, ehk siis prygi minema vedama. Mulle tekitas see täpselt sellise tunde, nagu mul tekib siis kui vaatan supermarketites neid tegelasi, kes parkimisplatsilt ja muljalt ostukärusi kokku korjavad. Meenutasin heldimusega kõiki neid aastaid, mil õppisin ylikoolis inseneriks. Ja nyyd teenin sitakärutamisega 2 korda rohkem kui Eestis insenerina. Nimelt seal kohas palk yletab tavaliselt 1000 taala nädalas kätte.

Täna ilmselt tegelen sellega, mis eile õhtul plaanis oli, kuna homme algab töö kell 11 alles. Ja kui pole palavat päikest, siis kannatan ilmselt ka õrnemad vaevused ära. Enne käin internetikohvikus ja yritan oma viimased kirjatykid yles laadida.